Missiooni varjus: ettevalmistused

Üksjagu vett on merre voolanud ajast, mil avalikustasin, et Laur läheb Liibanoni missioonile. Ma ei saa öelda, et sellest poleks midagi rääkida olnud, kuid valdavalt on kõik see koondunud ühise nimetaja “ettevalmistused” alla.

Kõigepealt tuligi suure üllatusena, et “jah”-sõna ei tähenda mitte üksnes kolme järjestikust kuud füüsilist eemaolekut, vaid sinna lisanduvad ka pidevad koolitused/õppused. Juba jaanuaris oli esimene nädalane koolitus Eesti teises otsas. Ja see oli vaid algus! Igasse järgnevasse kuusse oli plaanitud vähemalt üks nädal aega, mis valmistaks mu meest ette kõigeks, mida missioon endast kujutada võib.

Esimesel korral, kui Laur selliselt ettevalistuselt koju tuli, teatas ta õhinaga, et neile räägiti sellest, millist infot pantvangi sattudes anda ning seda, kuidas pääseda terroristide kätte sattudes pea maharaiumisest… Kui see pidigi kuidagi julgustavalt mõjuma, siis minu puhul see igatahes ei toiminud!

Continue reading

Advertisements

Esimene lumepäev sõnas ja pildis

Täna oli esimene sügispäev, mil külm ilm oli maa kergelt valgeks võõbanud ning seda ei tohtinud kindlasti maha magada. Ei saa öelda, et mul praegu lastega väljas käimine lihtne oleks, mistõttu enamasti toimetab seal nendega Laur või käib näiteks Melissa üldse üksi õues. Minu lõpuraseda kõhtu arvestades pole mul Raini riietamine just kuigi mõnus, kuid lausa eriline väljakutse on viimasel ajal minu enda rõivastus. Alles paar päeva tagasi avastasin, kuidas veel nädala eest kenasti selga läinud jope keeldus tõrksalt lubamast mul hõlmasid kokku tõmmata. Ilma kinnise lukuta ma aga õue ei kipu ja nii sai teine jope välja otsitud. Olin täiesti kindel, et see ikka selga istub, aga – võta näpust – seegi vajas pisikest gümnastikat. Nimelt pidin ma selleks jope alla panema maksimaalselt ühe riideeseme, seejärel kergelt kummardama, kõhu võimalikult sisse tõmbama ja alles seejärel sain luku kinnitada. Aga vähemalt sain ma välja minna 🙂

Mis me siis õues tegime? Laur koristas hobuste koplis sõnnikut, Melissa istus hobuse seljas, Rain istus traktoris ja minule jäi pildistaja ning laste ülevaataja “ränk” töö. Valdavalt niimoodi me seal tegutsesime, kuni Rain väsis ning minuga tuppa tuli. Panin poja magama ning asusin koduste toimetuste kallale, mistõttu ülejäänud päeva nautisin valgenenud õuevälja vaid akende vahendusel. Melissa aga oli veel pikalt õues ja leidis, et varsti ikkagi peaks saama lumememme teha ning kelgumäel liugu lasta…

Traktorist Rain
DSC_0061 DSC_0080

Hobusesõber Melissa
DSC_0076 DSC_0077

Kas teeme võidu?
DSC_0084

Päeva tähtsündmus – lumi
DSC_0050