08.11.2009, isadepäev

Aasta tagasi: Ärkasin sel hommikul kella nelja ja viie vahel ning läksin tualetti. Tagasi tulles ja voodisse hetes tundsin nagu uriini voolaks edasi. Tõusin elevuses istukile ning järgmisel hetkel kais “pauhh” ja minust hakkas välja voolama koletumal kombel vett. Kuna seda vett tilkus veel järgmiselgi päeval ehkki kandsin extra-large sidemeid, jääb üle vaid imestada, et sünnitustegevuse käigus oli veel vaja lootekott katki teha, et kõik vesi (ma ei saa aru, kust see “kõik vesi” veel sinna jäänud oli) välja saaks tulla. Sünnitus ise leidis asset üheksanda novembri õhtupoolikul, kõige õnnelikumal isadepäeval.

Täna: Isadepäeva hommikul sõitsime Tartusse kirikusse. Laine-Liise on koguduses käimisega harjunud ja alguses seadsimegi sammud julgelt keskmiste pingiridade poole. Liise muidugi tahtis pinkide toel ning roomates (tegelikult ei meeldi mulle, kui ta igal pool kättpidi roomab, aga teda on ka raske takistada) ringi liikuda ja inimesi uudistada. Meie ees istus üks väike tüdruk, ilmselt vanaemaga, ning tema roosad saapad olid ilusasti tooli alla asetatud. Laine-Liise nägi saapaid ja tegi ilme, mis ütles: “see on alles saak!”. Tüdruk nägi seda ja tegi ilme, mis ütles: “ma hakkan nutma, kui see pisike tita mu saapad endale võtab!”. Otsustasime, et kolime istmeridade võrra kõvasti tahapoole ning ülejäänud aja veetis Liise mängunurgas pliiatseid, värviraamatuid ning mänguasju uudistades.

Peale kirikut võtsime suuna Viljandisse. Kuna Laine-Liise sündimine sai alguse eelmise aasta kaheksandal novembril ning lõppes isadepäeval ja sel aastal olid kaheksas ning isadepäev ühel päeval, otsustasime minu vanematega pidada sel päeval tüdruku sünnipäeva.

Viljandis oli tore. Lisandra oli oma emme ja issiga juba kohal ning saime neilt kingituseks roosa beebinuku ja tudukombe. Vanaema ja vanaisa kinkisid Liisele auto, kuhu saab eri kujudega klotse sisse panna. Onu Tarvilt olid kingituseks mõnusad paksemad sukkpüksid. Viljandisse olid saabunud ka Lisandra ja Leine-Liise Omaklubi särgid ja pea askeldasidki mõlemad roosades särgikestes ja sukkpükstes.

Minu ema ja isa pidid vahepeal haiglas käima mu vanaema vaatamas. Olin kurb, et vanaema haiglas on ja veelgi kurvem, et mina teda vaatama minna ei saanud. Kuna olen viimastel päevadel päris haige olnud ja lisaks veel rase ka, ei tahtnud riskima hakata, et saan veel mõne pisiku juurde või viin omalt poolt midagi haiglasse. Aga minu vanavanematelt oligi juba eelmisel korral kingitus saadud – imearmas komplekt fliisist mütsi, salli ja kinnaste näol.

Võtsime mehega hommikul kodust kaasa uhke kintsu lambaliha, mida mu vanemate haiglaskäigu ajal mees valmistama hakkas. Mina otsustasin sellal hakata ennemalt mainitud klotsiautole kleepse peale kleepima, et asi ikka ilus ja värviline oleks. Liise vaatas huviga pealt ja ega ma sel hetkel mingit ohtu aimata ei osanud. Kui mu töö valmis sai, tuli aga välja, miks on väga vale sellist asja lapse silme all teha. Väikesel nimesel on ju ka loogika ja tema loogika ütles, et kui emme need toredad värvilised pildid mänguasja peale saab, käivad need ka ära (ilmselt tuleneb see ka meie kodustest harjumuspärastest mängudest, kus mina puzzlesid kokku panen ja Laine-Liise neid jälle lahti võtab). Minu pusimistöö lõppes siis sellega, et natuke aega oma asjadega tegelenud, sain näha, kuidas laps sööb autokleepse. Kuna kirjutan selle päeva mälestusi veidi hiljem võin öelda, et järgmiseks hommikuks oli veel üks kleeps alles ja lõunaks oli seegi maha tiritud ja kaunistab nüüd mänguasjakasti.

Lihapraad oli mõnus, ehkki mees ei jäänud päris rahule. Kuna ta pole varem nii suurt lambatükki korraga teinud, jäi tema jaoks roog veidi magedaks, aga samas söödi kõik ära ja mina küll mingit probleemi ei näinud.

Kohale tuli ka Laine-Liise ristiema (noh ok, ametlikult on ristimistalitus veel toimumata, aga kui me teame, et see niikuinii sedamoodi olema saab, võime teda ju juba praegu sellesse rolli kuuluvaks lugeda), emme ammune hea sõbranna Triin. Ristiema kinkis Laine-Liisele ksülofoni ja Elevandi, kes ütleb: “I love you!!”. Ütleme nii, et selle ootamatu ingliskeelse mänguasja peale tegi sünnipäevalaps esimese hooga päris hapu näo.

Kõige viimased külalised olid tädi Sirli, Ats ja nende koer Dexter. Nemad kinkisid tibule ilusa juturaamatu “Hambahaldjas” (see raamat oli nii armas, et õhtul kiirelt lugedes tuli lausa pisarake silmanurka) ja pudeli asjalike vidinatega, milledest osa kohe käiku läksid.

Kahjuks polnud perekondlikule koosolemisele siis saabunud ei mu vanavanemad ega täditütar, kellega meil praegu paralleelselt kulgev rasedus käsil on. Mõnus päev oli siiski – sai mõnusat vanaema (minu ema) valmistatud saia-küpsist, maitsvat lihapraadi ning emme patustas üle aasta esimest korda ka alkoholiga – võttis pool pokaali shampust (eelmine kord kui üle pika-pika aega alkoholilonksu võtsin oli see samuti shampus ja Laine-Liiset oodates). Ja pole midagi vaja imestada, et kirjutan selle päevaga seoses toidust – ma olen ju ikkagi lapseootel ja kõigil, ka lootel, on õigus kuidagi peost osa saada.