Kokkuvõte septembri algusest

Tahtsin kirjutada kokkuvõtet septembri esimesest nädalast, aga seda on juba kolm päeva edasi nihkunud, seega tuleb veidi rohkem juttu 🙂

Mis siis vahepeal on toimunud:

Väljakutse: treening – mäletate, et ma pidasin igapäevast trenni kõige raskemaks väljakutseks septembrikuus? Ma eksisin. Ma lausa naudin iga päev seda 30. minutit, mis on ainult minu jaoks. Kuna ma olin alustades ikka väga-väga nõrk, siis nädala ajaga olen saavutanud vastupidavuse osas lausa hämmastavad tulemused. Ainus, mis ma veel sooviksin, oleks nihutada trenniaeg veidi varasemale kellale, sest praegu on reaalsus see, et enamasti jõuan liikuma hakata alles kümnest õhtul…

Väljakutse on peaaegu 100% täidetud (teisipäeviti ja neljapäeviti on mu treeningkava 20-minutiline).

Väljakutse: nisujahuküpsetistest loobumine – nagu ma arvasingi, oli see kõige kergem väljakutse üldse. Aaa… – üks keeruline hetk siiski oli. Sõitsin Viljandist Otepääle ning olin veidi näljane. Sealsamas aurasid kõrvalistmel mu vanaema küpsetatud ahjusoojad lihapirukad ja magus kook. See lõhn oleks võinud hulluks ajada 🙂 Suutsin siiski kiusatusele vastu panna ning hiljem rändasid ahvatlevad küpsetised Lauri, laste ja ootamatute külaliste kõhtu.

Väljakutse on põhimõtteliselt täielikult täidetud, norida saab selle kallal, et sõin ükspäev suppi, milles olid valged makaronid 🙂

Väljakutse: ärgata kell seitse ja võtta aeg Jumala jaoks – ma poleks uskunud, et see nii raskeks kujuneb! Praeguseks olen aru saanud, et kell 7 ärgata on minu jaoks hetkeoludes võimatu. Küll aga olen teinud selle eesmärgi ümber (ma tean, et nii pole aus, aga muidu tõesti ei toiminud) ja ma ärkan võimalikult vara (väga ebamäärane, eks 😀 ) ja võtan peale ärkamist esimesel võimalusel aja Jumala jaoks. Piiblilugemine pole ka päris plaanipäraselt läinud, aga olen enam-vähem loodetud järjel.

Paneksin ülesande täitmisele hinde “rahuldav”.

Tervis – on olnud aktuaalne teema, eriti Rain Meinhardi puhul. Möödunud nädalal jõudis ta olla järjekordses kõrgemapoolses palavikus (38,5-ringis) ning hakata köhima. Tänu Jumalale, tänaseks on olukord palju parem. Ka ma ise olen kergelt köhane olnud, aga samuti paranevas trendis.

Vaba aeg – mul on olnud toredaid tegemisi. Möödunud reedel käisin õde Eleri sünnipäeval ning kohtusin ka teiste oma pereliikmetega, kes Viljandimaal asuvad. Laupäeval võeti maal kartuleid ja jõudsin täpselt selleks ajaks, et väsinud töölistele (ootamatuid külalisi oli üksjagu) toit valmistada. Pühapäeval õnnestus mul aga võõrustada Lauri keskkooliaegse klassiõe peret.

Minisünna – esmaspäeval sai Rain Meinhard 4-kuuseks. Me isegi peaaegu ei pannud seda seekord tähele. Aga poiss on tubli ja asjalik, mida ilmestab ka täna temast saadud pilt:

DSC_0019

Tüdrukute trenn – Laine-Liise alustas neljandat ja Melissa-Mai teist aastat (ilu)võimlemises. Sel aastal oli mure seoses sellega, et Laine on juba mitu aastat pisikeste trennis olnud ja ta tõsteti suuremate gruppi, Melissa aga jäi väikeste hulka. Tehniliselt oleks see mulle täiesti ok olnud, aga kuna neil trennidel on oluline kellaajaline vahe ja ma pean kogu selle aja Otepääl koos titaga ootama, sai asja treeneriga arutatud ning praegu proovime, kuidas Melissa-Mai saab hakkama suuremate tüdrukute trennis. Seni on alust arvata, et me ei teinud valet otsust 🙂

Tüdrukutega tegelemine – suvi on läbi ja taas peab rohkem vaatama, et ka tüdrukutel oleks tegevust, mis neile meeldiks, aga samas arendaks. Melissa-Mai õpib omas tempos tähti ja häälib sõnu väga kenasti. Laine-Liise hakkas tänasest pidama lugemispäevikut, millest ta on nii vaimustuses, et luges kohe järjest kaks pisikest raamatut läbi. Veel avastas ta enda jaoks joonlaua ning õpetasin teda sellega ümber käima ehk sirgeid jooni tegema ning (minu tehtud) joonte pikkusi mõõtma. Numbrite kirjutamine vajab Liisel veel harjutamist, aga muidu oli ta väga tubli.

DSC_0034

Ilu – ma olen ammu mõelnud ära proovida ripsmete ja kulmude keemilise värvimise, aga seni pole kuidagi sinnani jõudnud. Lauri õde, kes on kõrgharidusega juuksur ja muidu üleni andekas inimene, on ka sellealase koolituse saanud ning tema eestvedamisel sai mu soov teoks. Olen väga rahul ja tänulik – nii mõnus on iga kell peegli ette minna ja tunda end justkui värskelt meigituna. Kohe palju ilusam tunne on 🙂

Seened – tänavu on erakordne seene-aasta. Kõige tublim seenekorjaja meie peres on seni olnud Laine-Liise, kes on alati end kaasa pookinud, kui keegi sammud metsa seab. Nii olen ma sügavkülma saanud üksjagu kukeseeni ja puravikke. Lisaks sain ma Viljandis käies emalt isa korjatud kuuseriisikaid, mida praadisin ja hunniku kupatamisseeni. Minu jaoks oli kogu see puhastamis- ja kupatusprotsess päris uus ning pikk ja väsitav protsess. Lõpuks sain siiski ühe korraliku seenesousti ja hapukooresalati ning kaks purki soolvees seeni.

DSC_0044

Ühesõnaga, päris põnevad poolteist nädalat on olnud.  Üritan mõelda, kas sai ikka kõik oluline kirja pandud, aga praegu ei tule tõesti rohkem midagi meelde 🙂

 

 

 

 

Eino ja Lilian Lilleleht: Pühendudes kokku kasvanud (kp)

Viie lapse (vanuses 5-18a) vanemad Eino (38a) ja Lilian (39a) Lilleleht on oma tugeva ning pühendunud abielusuhtega paljudele innustuseks. Lillelehed jagavad ka meie lugejatega  oma mõtteid suhete teemal.

 

Olete oma ea kohta juba üsna pikalt abielus olnud – kas varakult abiellumine on andnud teie suhtesse mingeid eeliseid ja kui, siis milliseid täpsemalt?

L. Meie puhul on see hästi toiminud. Oleme saanud kokku kasvada. Usun, et noored on hea kohanemisvõimega.

E. Vaevalt see pika abielu garantiiks on. Astume ju kõik suhtesse oma tegeliku elu pagasiga – kes millisega. Meil mõlemal on oma noorpõlve taust. Mida vähem on nn keerulist taaka, seda kergem on värskele suhtele pühenduda ja seda ehitada. Meil on see õnnestunud.

 

Kas soovitate oma kogemuse põhjal teistelegi noorelt abiellumist?

L. Inimesed on väga erinevad ja ka ühiskond on muutunud. Sel ajal, kui meie abiellusime, oli tavaline, et peale keskkooli abielluti ja loodi perekond. Sel hetkel tundus meile, et olime abieluks valmis. Ega me täpselt teadnud, mida see tähendab. Meil ei ole olnud positiivseid eeskujusid. Me mõlemad tuleme lahutatud mittekristlikest peredest. Oleme pidanud ise koos Jumalaga leidma viisid, mis pere koos hoiavad ja tugevaks teevad. Aga vastuseks küsimusele ütleksin nii, et kas abielluda noorelt, see sõltub inimesest endast. Perekond tähendab vastutust. Kui oled valmis vastutama, töötama suhtega, jätma oma vanemad (mitte hülgama) ning hoidma oma mehe või naise poole, siis oled õigel teel. Samu asju peab tegelikult arvestama ka siis, kui plaanid abielluda 30-aastaselt.

E. Hea oleks juba see, kui inimesed üleüldse rohkem abielluksid. Mis aga puudutab varakult abiellumist, siis see sõltub minu arvates inimeste võimekusest vastutada. Mehe seisukohalt ütlen, et kui mees vajab veel ema, pole ta abieluks valmis.

 

Pastoreid ja nende peresid tuuakse tihti esile kui musternäiteid. Inimesed arvavad, et neil ongi teistest kergem, nende abielud eriliselt õnnistatud ja lapsed eriti tublid. Kas olete selliste (eel)arvamustega kokku puutunud? Kuidas selline suhtumine mõjutab pere igapäevaelu?

L. Ole sa pastor või mitte, abielu õnnestumiseks tuleb iga päev suhtega tööd teha. Ma ei usu, et paljud arvaksid nagu teenistujatel tuleks kõik lihtsalt. Tehes abieluseminare, oleme rääkinud sellest, et kui tahad, et su abielu toimib, tuleb sellega igapäevaselt tööd teha. Selleks et saada, tuleb anda. Mis puudutab lapsi, siis Jumal on andnud igale lapsele(mitte ainult pastorite lastele) anni, andekuse. Edasi on meie, vanemate osa see and ära tunda ja last õigesti suunata. Ükski laps ei ole ingel: täiesti sõnakuulelik, ei tee rumalusi, kuuletub alati – see lihtsalt pole nii. Aga tuleb meeles pidada seda, et eeskuju on oluline – lapsed ei tee su sõnade, vaid tegude järgi.

E. See on tore, kui kellegi eeskuju innustab. Samas ei ole ma kunagi ehitanud oma pereelu kui musternäidist teistele. Ma ei ole iial püüdnud õpetada oma lapsi elama “pastorilaste” kriteeriumite järgi ehk stiilis: “lapsed,käituge viisakalt nagu pastorilastele kohane…” . Selline suhtumine võib lastes tekitada trotsi ja vastumeelsust. Kuigi ma olen ametilt pastor, tahan ma oma lastele olla ennekõike hoolitsev isa, oma naisele hea mees.

 

Mida teete igapäevaselt, et paarisuhet hoida?

L. Kõige olulisemaks pean ma, et võetakse aega üksteise jaoks. Näen sageli paaride puhul, et ühel hetkel, kui lapsed sünnivad, saavad nemad kogu tähelepanu. Nagu öeldakse: “Kes kõvemini karjub, see saab!”. See on viga ja ma arvan, et see on paljude jaoks olukord, kus kasvatakse üksteisest lahku. Kui siis lapsed on kodust lahkunud, ei olegi enam nagu millestki rääkida ja põhjust koos olla. Väga lihtne, aga kasulik nõuanne: pange lapsed magama normaalsel kellaajal ja teil on igal õhtul aega ka enda jaoks.

Samuti pean oluliseks seda, et me teenime koos Jumalat. Armastus Jumala vastu liidab tugevasti kokku.

Teeme Einoga üheskoos igasuguseid asju, isegi poes käime koos. Koos Einoga käime jalutamas, reisimas, teeme aiatöid jne.

E. Ütleksin nii, et on asju, mida tuleb teha,ja asju, mis tuleb tegemata jätta. Me kõik oleme kuulnud, et naisele peaks rohkem lilli kinkima – see pidavat naise meele rõõmsaks tegema. Häda on selles, kui siinkohal ideed lõppevadki.

Minu arvates on oht selles, kui suhet hakatakse võtma kindlapeale. Iga pereinimene ju teab, kuidas töö ja kohustused sinust viimase välja võtavad. Siis on suur oht, et ka suhe võib muutuda mehaaniliseks ja kuivaks. Kõigile on oma kohustused teada, aga keegi ei märka et “kütus” on otsa lõppemas. Mina arvan, et seda märgata ja midagi ette võtta on ennekõike mehe vastutus.

Toon näite võimalikust situatsioonist: kunagi ei olnud mehel naise peale kahju raha kulutada, aga nüüd loeb ta igat senti. Igaüks võib teha arvutuse, kui palju ta raha kulutab maja ehituseks, autole, maksudeks, muudele “hädavajalikele” asjadele ja kui palju ta investeerib otseselt suhetesse. Seda nii ajas kui ka rahas arvutatuna. Olgem ausad, kvaliteetset suhtlemisaega võime paljudes peredes tegelikult arvutada ainult minutites. Kui see on investeering suhetesse, siis ei ole ime, et kasvatakse üksteisest lahku. Minu jaoks on kogu küsimus prioriteetides. Töö ja kohustuste kõrvalt on vaja leida aega ka n-ö funiks.

 

Kuidas hoiate abielusuhet värskena?

L. Üksteisele pühendudes.

E. See koosneb meie puhul väga paljudest suurtest ja väikestest asjadest. Ennekõike algab see isiklikust osadusest Jumalaga. Kui inimese suhe Jumalaga on korras, südametunnistus puhas, siis on ka kõigil pereliikmetel sinuga hea olla. Kes see jõuab kuulata kogu aeg üht vinguvat, kritiseerivat ja negatiivset inimest?

Meie alustasime oma abielu 60 krooniga. Meil polnud varaliselt mitte midagi. Meil polnud ka eeskujusid, kelle õpetuse järgi oleks võinud toimida. Pole me kunagi läinud sotsiaalabi ukse taha kolkima, et riik meid toidaks. Aga me oleme igas olukorras kokku hoidnud ja ka piskust rõõmu tundnud! Kõik on tulnud samm-sammult! Tänaseks oleme ehitanud oma kodu.

Otsustasime juba abielu alguses, et millises olukorras me ka oleme, me ei hakka üksteist süüdistama ja tüli me oma koju kaasa ei võta. Me oleme mõistnud sõnade väge. Üksteist solvavad sõnad on meie kodus keelatud.

 

Kuidas tulete läbi suhtekriisidest?

L. Suhtekriisid tekivad sellest, kui on vähe suhtlemist, rääkimist. Sellepärast tuleb leida aega olla kahekesi ja rääkida oma muredest ja asjadest, mis vaevavad, siis ei teki suhtekriisi. Kriisid võivad tekkida üksteisest mööda rääkimisest, nt kui sa ei tunne inimest väga hästi, kui sa ei saa tema naljadest aru vms.

E. Ausalt öeldes, ma ei teagi, mis see on. Oleme abikaasaga jõudmas 40 eluaastatesse ja siis oleme omavahel naljatanud eakriisist. Kui meie elus on olnud pingeid, siis need on peamiselt seotud töö ja kohustustega. Kui on ka olnud vaja midagi selgeks rääkida, siis nelja silma all ja rahulikult.

 

Kas oskus konfliktisituatsioone lahendada on abieluõnne suurim saladus?

L. Abieluõnne üks osa on küll oskus konflikte lahendada, aga parim on neid ennetada, selleks pead sa inimest hästi tundma. Üksteise tundmaõppimine on kogu elu kestev protsess. Kuigi meie oleme olnud kaua abielus, suudame siiani üksteist üllatada ja seda mitte halvas mõttes.

E. Pigem on see oskus konfliktsituatsioone vältida. Mismoodi see konflikt siis tekib? Minu jaoks tekib konflikt näiteks piltlikult öeldes siis, kui ma punase tulega üle tee lähen. Mees, kes hakkab himustama oma ligimese naist, on väga suure konflikti lävel. Kui istud ristis kätega ja laiskled 3 kuud diivanil telekat vaadates, ongi konflikt tegelikult juba käes. Pannes oma lapsed pidevalt teleka ette, kuna pole aega nendega suhelda, jõuad ka mõne aasta pärast konfliktini, sest lastel pole sinuga, millest rääkida. Konflikt võib tekkida siis, kui midagi jääb õigel ajal tegemata. Ka Pühakiri annab sellele kinnituse – sa ei lõika sealt, kuhu sa pole külvanud!

 

Eino, viitad oma jutlustes tihti Lilianile ning ei ole kitsi tema tunnustamisega koguduse ees. Kui oluline on see, millisena me ise oma abikaasat näeme ja teda teistele esitleme?

E. Mul on “kiusatus” rääkida Lilianist igal pool. Ma hindan ja armastan teda väga. Kes ei tahaks siis heast naisest kiidelda? Ta on suure südame, kõva töötahtega ja hooliv naine. Ta on väga naiselik ja võluv, kuid mitte primadonna, kes nõuab, et talle kõik asjad ette-taha ära tehakse.

 

Milliseid väärtusi proovite edasi anda oma lastele, et nad võiksid ellu kaasa võtta tugeva abielukuvandi?

L. Parim, mis saame lastele edasi anda, on see, et nad näevad, kuidas vanemad üksteisest hoolivad. Meie peres on kallistamine väga tavaline: me ei lahku kodust, ilma et teineteist kallistaksime. Lapsed on ka selle tava üle võtnud. Pere pesamuna viis selle kombe koguni lasteaeda – enne ei saa koju tulla, kui kõik sõbrad on kalli saanud.

Asjad, mida lastele õpetame, on üksteise austamine ja hindamine.

E. Ausus. Töökus. Vanemate austamine. Avatud suhtlemine.

 

Tänasel päeval seisame silmitsi sellega, et seaduslikke liite luuakse vähe ning lahutuste arv on kõrge. Kas olete mõelnud, kuidas võiks kirik käesoleval hetkel esile tõusta piibelliku õpetusega abielust?

L. Kahjuks on tõesti nii, et abielu ei ole enam au sees. Inimesed kardavad abielluda, sest paljudel on negatiivne kogemus juba lapsepõlvest oma vanematega. Ma arvan, et kirikul võiks küll olla osa selles, et perekond uuesti au sisse tõsta, aga see on raske ülesanne, sest ka kristlaste seas on palju lahutusi. Seega on meil ennekõike vaja teha tööd kristlastega, et me oleksime ise maa soolaks ja valguseks. Et ilmalikku mõtlemist abielust (tarbija mentaliteeti) ei oleks ennekõike meis endis. Meil on vaja kogudustes rääkida perekonnast rohkem ja anda praktilist Jumala Sõnal põhinevat õpetust.

E. Loomulikult peaksime selles olema maa sool ja valgus. Paraku on kristlikud abielud väga tugeva löögi all. Küsin tihti, kas meil on õpetuse puudus? Mis on meil siis teadmistes nii vajaka, et elada ei oska? Loomulikult on vaja pidevat õpetust ja nõustamist, kuid minu arvates on peamine probleem südames. Südamega on inimesel juba algusest peale halvad lood olnud.

Kui Jeesuse juurde tuldi küsimusega, kas naisest tohib lahutada ja miks andis Mooses loa seda teha, vastas Jeesus, et “teie kurja südame pärast”.

Kas me ei leia oma abikaasas vigu? Loomulikult leiame! Mõned mehed kurdavad, et naine ei mõista süüa teha või on teine liiga paksuks läinud, pole selline nagu alguses vms. Eemaldumise ja lahutuse suur põhjus on ennekõike kurjas südames.

Minu käest on küsitud tihti, millise mehega mitte abielluda. Ära abiellu vägivaldse mehega ja selle kinnituseks vaata, kuidas ta käitub oma emaga. Kui ta pole austav, toetav ja lugupidav oma emaga, pole ta seda ka sinuga.

 

Kas Elu Sõnas on projekte või programme, mis mõeldud abielusuhte tugevdamiseks?

L. Meil on piiblikoolis õppeaine Perekond, mida me Einoga oleme andnud, ja samuti oleme käinud kodugruppides sel teemal rääkimas. Mitmel korral on olnud noortele selleteemalised seminarid ning ka pühapäevastel teenistustel oleme abieluteemat käsitlenud.

 

Kui tihti tuleb teil inimesi nõustada nende paarisuhtes?

L. Eks ikka inimesi tuleb, aga tihti tullakse siis, kui probleem on juba väga suureks läinud ja ise enam hakkama ei saada. Ja siin on alati ka see pool, et kas tegelikult tahetakse nõu saada või hoopis endale õigustust valesti käitumiseks. Meil kõigil on üks Jumala Sõna ja Jumal peab abielu pühaks, meie peaksime seda samuti pühaks pidama. Tihti ongi probleem selles, et tahetakse ainult hüvesid ja mitte hinda maksta.

E. Ikka tuleb. Meie asi on neid suunata.

Kunagi juhtusin nägema seinal kirja, kuhu oli kirjutatud “Jeesus on vastus! – Aga mis on küsimus?”. Me tahame Jumalalt vastust, aga kas me julgeme avada ennast ja rääkida asjadest nii nagu nad on. Olen märganud, et teinekord ei vaja me “korrektset” vastust, vaid õiget ja ausat küsimust.

 

Millised on esmased soovid, mis annate kaasa värskelt kihlunud paaridele ja vastabiellunuile?

L. Esimene asi, mida rõhutan, on see, et kui sa oled kristlane, siis abiellu kristlasega: inimesega, kes armastab Jumalat ja tahab Teda teenida. Sellega väldid sa edaspidiseid probleeme näiteks lastekasvatamisel. Rõhutame seda, et abielu on andmine. Annad armastust, saad armastust.

Soovitan ka seda, et laste saamisega võiks oodata paar aastat, et üksteisega harjuda.  Leidke koos (vaimuliku – toim.) teenimise võimalus kohalikus koguduses, see liidab suhet.

E. Andke üksteisele aega kohaneda. Suur tähendus on sõnal “kompromiss”. Nii mees kui naine tulevad oma taustast, perekommetest jne. Üks pooltest ei saa teisest lihtsalt “üle sõita”. Jumal aga on kinkinud igale uuele perele väga palju vabadust korraldada oma ühine elu nii nagu nad seda õigeks peavad.

 

Mida soovi(ta)ksite meie lugejaile?

Kui sa oled leidnud endale hea kaasa, siis tuleb teda hoida ja kaitsta. Abielu on õnnistuseks.

 

Eino ja Lilian Lilleleht on 1991 aastast Tartu Elu Sõna Koguduse liikmed. 25.09.1992 Eino ja Lilian abiellusid. 2006 aastast on Eino Lilleleht Tartu Elu Sõna Koguduse pastor.

 

Intervjueerinud  Kaili Särg

Ma tegin avarii ehk kuidas me Pokumaale ei jõudnudki

Inimene on kummaline olend – tänu mõtlemisvõimele oskame me planeerida ning meil on pea igal hetkel ettekujutus, mis meid järgmiseks ees ootab või vähemalt ootama peaks. Võib-olla just seetõttu mõjuvadki kõrvalekalded meile eriti rängalt. Nii võib meid rivist välja lüüa ootamatu teade materiaalsest väljamikekust või kellegi haigestumine, aga ka kõrvalekalle, mis viib meid täiesti füüsiliselt rajalt välja. 

 

Kõik sai alguse sellest, et ühel suvepäeval müüdi Pokumaale poole hinnaga perepileteid. Pokumaa on üks väga vahva koht, mis mõeldud kogu pere harivaks meeleleutuseks ja sealjuures asub ta meie kodule üsnagi lähedal.

Minu õde ostis tolle võimaluse peale kaks perepiletit pokukeste külastamiseks. Ja oli üsnagi selge, et kui nemad lähevad, võiksime ka meie oma sama vanade lastega liituda. Ainus asi oli selles, et meie pere pidi kasutama lühendatud koosseisu, sest Laur pidi tartus valves olema.

Ärkasin varakult ja toimetasin koduseid tegevusi. Kui ema helistas, et neil on veel üle kolmekümne kilomeetri Pokumaani sõita (tulid nad ju ikkagi kaugelt maalt – Viljandist :)), olid mul lapsed riides ja ma isegi praktiliselt minekuvalmis. Aga võtsin vabalt ja otsustasin veel enne ruttu toa tolmuimejaga üle kraamida. Kui naine juba koristamistuhinasse satub, siis on aga lihtne end unustada ja nii juhtus ka minuga. Lõpuks sain aru, et teistega samal ajal kohale jõudmine kõne alla ei tule. Kuulsin mehevennalt, et mul oleks palju otstarbekam minna lühemat teed pidi ja sain esmased instruktsioonid. Kilomeeter eemal tegin väikese peatuse, helistasin ka abikaasale ja küsisin üle, kas mul ikka on õige minna teed pidi, mida ma ei tunne. Tema ainus reaktsioon oli, et mis mõttes ma üldse kaalusin varemalt minna tohutu ringiga, loomulikult ikka otse ja edasi sain juba temalt mingisugused instruktsioonid, kuidas kusagile jõuda, kus uuesti talle helistama peaksin. Pean mainima, et olin veidi segaduses, et üks vend juhatas mind otse, soovitades ühel ettetuleval ristmikul paremale pöörata, teine vasakule pöörata.

Otsustasin teha abikaasa nõu järgi, sest teadsin, et tema saan igal juhul hiljem telefoni teel kätte ja hakkasin sõitma.

Sel hetkel polnud mul aimugi, et selle ristmikuni ma ei jõuagi…

Kui hakkasin esimest suuremat kurvi võtma, oli ainus ebatavaline asjaolu, et avastasin enda jaoks veidi suurema spidomeetri näidu, kui mul kruusateel tavapärane oleks. Sõitsin lubatud kiirusest väiksemalt, kuid sellest siiski ei piisanud, aga hetkel on see juba tagantjärele tarkus…

Järgmisel hetkel sain aru, et olen kurvi võtnud liiga väljast ja sellest hetkest edasi käis kõik nii kiiresti, et kui te minu ülevaadet loete, siis ilmselt jõuaks selle aja jooksul taoline olukord mitu korda juhtuda…

Ühtäkki oli auto veidi ühele poole kiskuma hakanud.

Ei ole hullu, proovin tagasi saada.

Järgmisel hetkel tundsin, et auto ei kuula ka peale minu kerget muutust sõna…

Ikka veel olin kindel, et stabiliseerin olukorra ja tulen välja ehmatusega.

Läks veel vaid viiv, mil sain aru, et auto ei allu enam tõepoolest üldse mu kontrollile.

Pidurdasin kõvasti mingil hetkel, mille kohta ma enam ei oska öelda, millele elnevalt või järgnevalt see toimus.

Nüüd oli selge, et auto sõidab risti üle tee ja need puud tulevad meile vastu

Ühekorraga oli see kõik justkui aegluubis ja samas kui kõige kiirem hetk mu elus…

“Kas ma suren?”

Peale seda mõtet olen endalt korduvalt küsinud, miks oli minu peas ainult see mõte… Maailmas polnudki enam justkui midagi muud, peale minu ja selle puu, mis vältimatult meid ees ootas. Ma ei teadvustanud sel hetkel isegi endale asjaolu, et mu lapsed olid autos või et maailmas üldse oleks veel inimesi… Ainult auto ja puu ja küsimus: “Kas ma suren?”.

Siinkohal tuleks ilmselt kirjutada PAUHHH…

Mingit pauhh-i minu jaoks praktiliselt ei olnudki, oli vaid tohutult valus hetk, mil turvapadi vabanes.

Umbes samal hetkel mõtlesin: “Kui ma jääks ometi teadvusele; pean lapsed autost välja saama”

Lükkasin turvapadja eest ja tundsin kohutavat haisu, sest auto täitus mingi sutisuga, mille allikast polnud mul vähimatki aimu.

Lapsed nutsid või vähemalt Laine-Liise oli tohutult ehmunud.

“Emme! Emme! Emme, mis juhtus! emmmee!”

Püüdsin meeleheitlikult avada turvavööd, kuid sealjuures käed värisesid ja kohmitsesin enda jaoks liiga kaua.

Järgmisel hetkel ei saanud ma lingist ust lahti. Olin juba tohutus paanikas. Tagusin ust veidi ja lõpuks see avanes – minu jaoks jälle meeletult pika aja jooksul. Astusin välja, tõmmates kõrvalistmelt käigu pealt kaasa oma koti.

Tõstsin välja Laine-Liise, kelle uks oli lähemal, ja järgmiseks juba Melissa-Mai. Mõlema lapse puhul tundus turvavööde lahtisaamine jällegi kohutavalt aeglasem kui oleksin soovinud.

Viisin lapsed autost natuke kõrvale ja mõtlesin, et lähen otsin autost oma telefoni, et abi kutsuda. Kuna olin just Lauriga rääkinud, teadsin, et telefon oli õnnetushetkel istmel, aga nüüd seda seal enam polnud. Olin just valmis hakkama seda põhjalikumalt otsima, kui nägin, et auto esiosast voolab mitmes nires välja vedelikke.

Võib-olla oli see ainult naistele omane käitumine, kuid ma ei juurelnud pikemalt, mis vedelikud need on, viisin lapsed autos paarikümne meetri kaugusele ja ka ise enam autole ei liginenud.

“APPPPIII”, minu esimesed hüüded olid kui möiratused ja sain isegi aru, et olen meeletus paanikas. Teadsin, et lapsed on pealtnäha täiesti terved, kuid mul endal oli kogu keha valus ja mul polnud õrna aimugi, kas olen ka vigastatud või mitte. Vajasin vaid abi, kuid hoolimata sellest, et terve mõistus käskis karjumise jätta, sest kahel pool teed oli mets ja mul polnud aimugi, kas läheduses ka mõni talu on, kuid ma hüüdsin edasi. Sisimas aga ootasin, et mööda sõidaks mõni auto, sest reaalsuses oli see ainus võimalus.

Jooksin tee peal ja karjusin ning kogu see aeg tundus olevat igavikuline…

“Kas tõesti jään siia terveks päevaks”, mõtlesin endamisi.

Karjusin veel appi ja palusin järsku: “Jumal, palun, palun tee nii, et keegi tuleks. Palun aita!”.

Kui kuulsin metsast esimesi hääli, arvasin, et need lihtsalt viirastuvad mulle…

Ent siiski, need nagu kordusid.

Karjusin veel kord ja seekord sain juba üsna lähedalt vastuse, mis küsis selle kohta, mis on juhtunud.

Vastasin umbes nii: “Oleme siin tee ääres, sõitsin teel välja, mul on kaks last ka…”.

“Oodake, tuleme kohe, peame talu juurde tagasi minema ja tuleme teist kaudu autoga”.

Nüüd ma teadsin, et abi varsti ikkagi jõuab. Istusin teepervele maha ja hakkasin nutma. Laine-Liise lihtsalt kallistas mind. Nad olid Melissaga mõlemad nii rahulikud ja tublid. Minu imelised lapsed!

Järgmisel hetkel tuli auto, kust väljusid mees ja naine. Nad küsisid midagi selle kohta, mis juhtunud on või muud eesugust ja mina küsisin vastu, et kas teie vastasitegi mulle. Ei, need polnud nemad. Aga sealt edasi käis kõik kiirelt. Vanem proua tegeles lastega ja pakkus mulle juua, meesterahvas helistas abi välja. Veidi aja pärast jõudis juba ka abielupaar, kes meid metsas, seenel olles, kuulsid. Meesterahvas oli endine kiirabitöötaja ja võttis üle kiirabiga rääkimise. Ma teadsin, et mul pole ühtegi katkist luud vähemalt, kuid muus osas polnud mul aimugi – valus oli aeg-ajalt ning paanikast käis mul pea ringi, värisesin ja tundsin iiveldust.

Rääkisin nendega, korrates pidevalt, et ma nii kartsin, et keegi ei tule…

Kõik olid väga rahustavad. Autol ühendati lahti mingid klemmid, et süttimisohtu poleks ning üheskoos otsisti üles mu telefon. sealt edasi tegin põgusa kõne, et ma ei jõua kohale, neile, kes Pokumaal mind ootasid ja seejärel juba Laurile. Lauriga oli raske rääkida, emotsioonid lõid jälle üle pea, kuid läbi nutu andsin ülevaate, et lõhkusin aut ning meiega peaks kõik korras olema. Laur otsustas venna meie juurde saata, et saaksime hiljem koju ja et vaadata, kuidas auto teisaldatud saaks.

Kiirabitöötajad olid väga sõbralikud. Peale kuulamist, palpeerimist ning vererõhu mõõtmist sain rahustava tableti ning täideti paber. Kui ütlesin oma nime, küsis too sõbralik naisterahvas, kas olen Lauri sugulane või midagi seesugust ja ütlesin, et olen abikaasa. Edasi võttis ta juba ise Lauriga ühendus ja andis toimunust ülevaate. Enne minekut pandi mulle veel südamele, et kui mul halvemaks peaks minema, kohe Lauriga ühendust võtaksin.

Hakkasin vaikselt rahunema. Selleks ajaks, kui mind politseiautosse kutsuti, olin juba üpris apaatse olekuga. Tõsiselt imelik oleks kogu aeg nii rahulik olla… Ega ma hetkel oskagi arvata, kas tol hetkel juba rohi mõjus või oli see pärast suurt ehmatust lihtsalt loomulik rahunemisreaktsioon.

Politseinik oli jällegi väga sõbralik meestarahvas ja aitas mind seletuse kirjutamisel igati. Ma olin südamest tõsiselt tänulik sel hetkel, et minu ümber olevad inimesed olid abivalmid ja meeldiva olekuga.

Pärast seletuskirja kirjutamist, mille ajal mul juba uni tulema hakkas (ses osas hoiatas kiirabi mind juba eelnevalt, et ma ei imestaks kui päris magamagi millalgi jään), lootsin lihtsalt koju saada. Kui politseinik ütles, et nüüd tuleb veel Valga politseipatrull ära oodata ja siis veel pabereid täita, oli see juba meeletu pettumus.

Ootasime appi tulnud perekonna autos uue politseimasina saabumist. Lapsed olid juba väga rahulikud ning maiustasid neile pakutud suurte kollaste ploomidega.

Hiljem istusin järgmisse politseiautosse ja andsin ridamisi uusi vastuseid ning allkirju. Koostati väärteoprotokoll. Suure ehmatuse peale, mis mulle sel hetkel osaks sai, seletas politseinik, et väärtegu on liikluses normist kõrvale kaldumine ja antud olukord polnud kuidagi normaalne. Seega, menetleda tuleb ka juhtumit, kus ma oma autoga järgneva olukorra põhjustasin: “tekitas kehavigastusi endale ning varalise kahju abikaasale”. Politseinik ise seletas, et tema pärast poleks seda kõike vaja, kuid nõuded on sellised. Samuti polevat siin ilmselt midagi karistada, kuid loomulikult ei saa 100% teada, mida keegi kusagil otsustada võib.

Ma tunnen end siiamaani kohutavalt, et ei arvestanud teeolusid ja sõidukiirust õigesti, ei osanud reageerida nii, et oleksin saanud auto veel kontrolli alla, et mina ja mu lapsed oleksid võinud saada tõsiseid vigastusi või midagi veel hullemat ning et minu esimesest autost ei ole alles muud kui varuosad. Nagu mulle hiljemi öeldi, siis paljuski päästis meid tõsisemast seesama auto – just see, et Volvo on Volvo…!

 

Olin väsinud, kuid sel päeval mul magama jääda ei õnnestunud. Võtsin hoopis vastu kaks autotäit külalisi, olles niivõrd-kuivõrd hea võõrustaja ning tundes, et lihtsalt uuesti ja uuesti rääkimine aitab olukorda väiksemaks muuta. Sellegipoolest ärkasin öösel karjudes ning puhkesin täna autos kõrvalsõitjana kurvis nutma. Samuti on mulle mõningaseks üllatuseks, et põrutus on sedasorti asi, mis esimestel tundidel end tunda ei andnud, kuid täna, teisel päeval, juba oluliselt rohkem on liiga teinud.

 

 Kõrvalekaldeid võib olla igasuguseid. Kui ootamatu olukord pole midagi rõõmustavat, oleneb palju sellest, kuidas me ise oleme valmis olukorraga toime tulema. Võib ju jääda lõputult otsima süüdlast endas või kellegis teises, võib jääda mõtlema, mis oleks võinud teisiti teha, kuid võib ka proovida midagi täiesti teistsugust. Nii võin mina lihtsalt valada mõtted oma lemmiktegevusse, kirjutamisse, ning öelda kõigile lugejatele, et see olukord on minu südamesse pannud suure tänutunde:

*tänu neile naabritele, kes appi tulid,

*tänu fantastilistele päästetöötajatele,

*tänu perekonnale, kes oli toeks (nii minu kui mehe omale),

 *tänu abikaasale, kes varalisest kahjust hoolimata pole näidanud välja mingitki pahameelt, vaid rahulolu sellest, et me terveks jäime

*tänu mehevennale, kellega on olnud neist asjadest kõige lihtsam rääkida, sest temal on kõige selgem ettekujutus sellest, mis tegelikult toimus

*tänu Lauri sõbrale, kes tuli appi autot koju tooma

*eriline tänu Jumalale, et see oli nii (lausa imeliselt) õnneliku lõpuga õnnetus!

255448_3892837558572_735853250_n

554632_3892848918856_2068084354_n

 

27. august 2012. a. kell 22:58