Missiooni varjus: kuidas läheb Lauril ja kuidas ma teda sünnipäeval üleliia rõõmsaks ei teinud

DSC_0319

Usun, et paljud on uudishimulikud, et saada teada, kuidas läheb Lauril kaugel Liibanonis. Kõike ma ei tea ja kõike pole ka asjakohane edasi rääkida, aga pisut võin teid valgustada

Kaks nädalat oleme Lauriga iga päev kirja teel vestelnud. Ainult ühe korra jätsin mina kirjutamata, aga siis leidis ta sellele põhjenduse blogist. Mul oli lihtsalt sedavõrd tempokas päev, et ma ei jõudnud topelt kirjutada. Laur aga jälgib siinset lehte hoolikalt, mistõttu sai ta meie tegemistest sel moel osa.  Continue reading

Kuidas Liise kirjanikuks hakkas

Ühel päeval tuli Liise koolist koju teatega, et nemad käisid Elva Linnaraamatukogus ja osalevad nüüd võistlusel. Võistlus oli pildi- ja jutukonkurss teemal: “Kui ma oleksin võlur”. Nende klass otsustas eeskujulikult mõlemal rindel osaleda. See aga tähendas, et esiti tuli pildid joonistad ja lood välja mõelda ja siis veel viimased korralikult ümber kirjutada.

Kõigepealt oli Liisel aga mure. Kõlas see mure siis kodus nii: “Ma ei saa, ma ei oska…”. Mina ei tahtnud sellega kuidagi nõus olla. Väitsin hoopis: “Aga sa oled ju oma elus nii palju raamatuid lugenud, siis sa oskad kindlasti ise ka kirjutada.”. Seletasin, et raamatud on ju ka lood.

Järsku lõi Liisekeses miski säde põlema. Tähendab, et nagu füüsilises mõttes oli kõik ok, aga silmisse tekkis kaval pilk ning ta teatas: “Aga siis ma kirjutangi hoopis raamatu!”.

Oh, mis siis lahti läks! Kes Liiset tunneb, see teab, et kui ta midagi pähe on võtnud, siis ta seda enam ei jäta. Kõigepealt teatas ta, et kirjutab 10 peatükki! Juttu hakkaski tulema nagu Vändrast saelaudu. Meie jõudsime vahepeal saunaski ära käia, aga tema istus nagu korralik kirjanik oma toas ja muudkui pani mõtteid paberile ning tõi lehthaaval alumisele korrusele, et me ka loeksime.

Jutt oli täitsa põnev ja asjalik. Algas see sellega, kuidas Liise esimesel novembril avastas, et ta on võlur ja kuni sinnani välja, et viimases peatükis leidis ta, et ei taha enam võlur olla ja kuna endale mantlipärijat ei leidnud, hävitas oma võlumise abivahendid. Tekst oli oma vanuse kohta hea, ainult kirjapilt jättis pisut soovida. Kui tüdruk reaalselt aru sai, et ta peab pärast selle jutu ka vigadeta ümber kirjutama, rauges innukus kümnest peatükist ja lõpuks sai neid kokku neli. Ümberkirjutamist jätkus sellest hoolimata terveks õhtuks. Ja lõpuks tuli tal see raamat veel koolis ka ühe korra ümber kirjutada ning alles siis jõudis viimane eksemplar võistlusele.

Liise kool ja klass olid konkursil väga tublid. Tema klassiõde võitis oma luuletusega jutuvõistlusel esikoha ning pildiga jäi jagama 3. ja 4. kohta. Liise sai aga eripreemia oma hoolega koostatud raamatu eest. Veel kaks tüdrukut Peedu kooli vanematest klassidest tulid auhinnalistele kohtadele.

Melissa sai õest innustust ja on samuti juba kaks raamatut üllitanud – üks fantaasialugu inglist ja Jeesusest ja teine sisaldab memuaare ning kannab pealkirja “Hirmsat lood”. Kui nii edasi läheb, ei pea ma enam oma raha raamatupoodidesse jätma, kuna kirjandus tuleb ise koju kätte 🙂
collage-2016-11-21
Fotode autor: õpetaja Helju