Elu au pair’ga: uus algus

Nüüd, kus Lina on meiega olnud poolteist nädalat, saan teha esmased kokkuvõtted, kuidas asjalood on läinud.

Esiteks tabas meid just Lina saabumise ajal kõhuhäda. Lapsed oksendasid ning nii ühel kui teisel oli vahelduva eduga kõht lahti või väike palavik. Mina ja Laur pääsesime küll peamiselt ebameeldivustundega kõhus, kuid näiteks poisid olid väga rivist väljas. Ja loomulikult sai see tugev tõbi ka meie uue abilise kätte. Päris omapärane tervituskink…

Kuidas on elu koos Linaga? Kui peaksin ühe sõnaga vastama, siis ütleksin, et rahulik. Lina on küllaltki vaikne ja tagasihoidlik inimene ehk pigem introvertne, mis omakorda on küllaltki vastandlik Hannah’le. Ma ei ütle, et see paha oleks. Vaikselt oleme ikkagi üksteist rohkem ja rohkem tundma õppinud ja üldiselt on mul väga hea meel, et ta on koos meiega. Seda võib ka meie elamisest näha. Vinge on minna õhtul magama korras tubadega ja ärgata üles korras elamises. Ma ei ütle, et mul üksi olles alati oleks 100% kaos valitsenud, aga kohati läks asi küll sellistesse mõõtudesse, et joonele saamiseks pidin nägema tohutut vaeva. Kuna aga Lina tundub olevat väga korraarmastaja ja teadmine, et keegi aitab, motiveerib ka ennast rohkem, siis sellega on minu õlult langenud üks väga-väga suur koorem.

Lastele tundub Lina väga meeldivat. Nii nagu eelmisegi abilisega, on tal kõige kergem olnud side leida Karliga. Karl vajab peamiselt sülle võtmist, kui emmel pole aega, beebilikult suhtlemist ja aeg-ajalt lohutamist. Seda kõike saab teatud piirideni ka abiline teha. Küll aga oli algus jälle keeruline Rainiga, kes võttis taas mitu päeva nutmiseks (eks haigus mängis sealjuures oma rolli) ja Lina täielikuks ignoreerimiseks. Toon näite: Rain palus ketsupit ja Lina tahtis seda talle panna, mille peale Rain karjuma hakkas ja andis teada, et ainult emme võib seda toimingut läbi viia. Peab aga siiski nentima, et Lina on lastega väga osav (tal on endal neli venda ning varasem kogemus au pair’na) ning üsna varsti ei suutnud Rain enam vastu panna võimalusele Linaga mänguautodega kihutada, ronida või Legodega mängida. Ja lõpuks hakkas poiss Linat kutsuma samamoodi kui Hannah’t ehk Hello’ks…

Hannah’i teema on viimasel ajal samuti aktuaalne. Meil on endiselt temaga väga head suhted ja räägime Skype’s umbes üle nädala. Märtsis läheme talle Austriasse külla. Kuna Hannah on olnud ka väga toetav minu otsingutes uue abilise osas, siis oli ta väga uudishimulik, et teda live’s näha. Paraku ei läinud see arvutikõne, kus meie kaks abilist kohtusid, kuigi hästi. Nad on lihtsalt nii erinevad isiksused, Lina tunneb end kindlasti pisut Hannah’ga võistlevat või tema varjus käivat ning lõppkokkuvõttes oli õhus ootamatu pinge igas lauses, mis nad omavahel vahetasid. Igal juhul ei muuda see pisiasi eraldi võttes minu arvamust kummastki tüdrukust kuidagi halvemaks. Eks elus ongi nii, et mõned inimesed klapivad paremini, teised mitte nii hästi. Mulle on ikkagi olulisim, et mina nende mõlemaga sobiksin.

Mida me Linaga teha oleme jõudnud? Aus vastus on, et peaaegu mitte midagi… Olime haigetena kodus, kuni Laur 5 päeva Paldiskis õppustel oli (räägin sellest ilmselt lähiajal pikemalt), oleme sõidutanud lapsi kooli ja trenni, korra sai Lina hobuse ja lumesaani selga ning eile külastasime Lõunakeskust ja käisime hiljem Asian Chef’s söömas. Lõunakast ostsime Sportlandist mulle treeningjalatsid ning talle treeningrõivad ja Sportlandi outletist saime Linale ka jalanõud. Kogu varustus olemas, sai Lina õhtul minna Otepääl jõusaali, kuni tüdrukud trenni tegid ja mina poes käisin. Jõusaal on nimelt olnud üks tema põhilisi hobisid Ukrainas, aga paraku unustas ta trenniriided kaasa pakkida…

Homme – ma loodan – tuleb meil põnev päev, kuhu mahub rohkem elamusi. Linal on sünnipäev ja tahame ta viia sel puhul suusatama (Kuutsekale või Munakale, nagu rahvakeeli neid kutsutakse), mis saab ka mulle olema esimene sellelaadne kogemus. Tõenäoliselt teen varahommikul ka võimalikult tervisliku koogi (ärgem unustagem, et mul on trenni- ja dieediperiood) või lasen Lauril midagi poest tuua… Kuidas aga päev täpsemalt kujuneb, saan ikkagi öelda pärast homset.

 

jqkdup

Ratsanikud

 

Ära kunagi usalda vaikust!

Vaikus on kahtlane! Väikeste lastega peres on see pigem reegel kui erand. Ometi kipun ka mina oma kogemuste juures seda unustama ja see pole just kuigi tark tegu…

Olin poistega kodus, Laur läks tüdrukutega trenni. Valmistusin järgmiseks päevaks, et vastu võtta grupp katsikukülalisi. Kraamimist sai juba üksjagu tehtud, kui otsustasin, et vahelduse mõttes teeks midagi toredamat. Kaunistaks näiteks kodu… Teeks midagi ilusamaks…

Panin Raini tarvis videolt käima Tweenie Põngerjate laulude plaadi. Tegelikult pole multikad ega televiisor talle siiani huvi pakkunud (ja hea ongi!), aga muusika talle meeldib ja hoogsad lastelaulud tundusid hea variant, kuidas ta veidi langenud tuju turgutada. Minu üllatuseks aga mõjus see nii hästi, et ta tundus täiesti kaasa haaratuna. Mitte, et ma tahaksin oma lastest telekasõltlasi teha, kuid pärast pikka päeva koristamist, jauravat Raini ning pidevat beebi toitmist, tundus see hea variandina, kuidas leida natukene vaba aega, et tehagi midagi toredat…

Kui Rain sündis, ehitas Laur oma vennaga meie magamistuppa kapi, mille peal saaks ühtlasi beebit mähkida. Kõik oli muidu väga tore, aga uks jäi ehitamata… Sellega oli nagu puuduvate liistudega meie majas: “Küll jõuab veel!” ja siis nii need ootama jäävadki… Kasutamist see aga ei seganud ja nii said sinna riiulitele kastid, mis mahutasid beebiriideid. Nüüd tundsin siiski, et aitab neist inetutest kastidest – kleebin neile parem ilusad paberid ümber (vähemalt ühte külge 😀 ) ja loon sellega toale uue ilme.

Tulles tagasi Tweenie’de ja Raini juurde, siis see sobis ideaalselt kokku minu plaanidega kaste kaunistada. Karl magas ja tema poolt takistusi polnud. Jätsin Raini alumisele korrusele ja asusin jändama kastide, teibi ja värvilise paberiga.

Olin meisterdades lõõgastunud alla kümne minuti, kui mu aju järsku registreeris ohusignaali… All oli totaalne vaikus (kui Tweenie’de laulud muidugi välja jätta). Järsku tajusin nagu ära, et see küll enam normaalne pole. Marakratid, kes pole varem telekat vaadanud, ei passi järsku nii pikalt vaikselt – see lihtsalt pole loogiline! Ja kohe kui ma trepile jõudsin, sain aru, et mul oli totaalselt õigus…

Rain oli vahepeal kõvasti “lõbutsenud”. Kogu elamine oli halli kihiga kaetud. Justkui lumesadu oleks üle käinud, ainult et sedakorda hallides toonides. Isegi tolmuimeja oli hallikirju. Poeg oli vahepeal teinud ära issi tegemata töö ning tühjendanud pliidi tuhast. Nüüd istus ta toidulaual, ise pealaest jalatallani tuhane. Peale vaadates poleks keegi osanud pakkuda, et ta alles eelmine päev saunas käis.

Viisin Raini sõnagi lausumata pessu. Olin lihtsalt nii šokis, et ei osanud midagi öelda… Tegelikult käis mu peas aga ringi miljon mõtet. Peamiselt sellest, kuidas talle kunagi tagasi teha 😀 (ilmselt ei hakka ta tulevikus ise oma kodu koristama, seega peab see olema midagi peenemat, kui üks-ühele vastamine) Vahetasin tal riided ja panin ta istuma beebile mõeldud hällvoodisse, mis asub samuti alumisel korrusel ning mis õnnekombel oli puutumata jäänud. Seal ta siis istus ja vaatas, kuidas ma tolmuimejaga koristama hakkasin. Silmad olid tal suured nagu tõllarattad – võimalik, et ta ootas mingit minupoolset kommentaari või reaktsiooni oma teole, mis jäi aga tulemata… Lõpuks vajus ta lihtsalt pikali ja suikus unne. Ning mina… – mulle jäi koristamist veel mitmeks tunniks.

collage-2016-02-07

 

Kolm päeva hiljem:

Olin mina parasjagu oma kõige tavalisema tegevuse juures: söötsin mugavas voodis Karli. Äsja olid lahkunud Lauri õed oma peredega ja Laur ise oli minu kõrvale voodisse tulnud. Rääkisime paar sõna juttu, kuni mees sügavasse unne vajus. Kell oli küll napilt seitse õhtul, aga tal oli seljataga raske valve magamata ööga.

Alumisel korrusel olid Melissa ja Rain. Kõik oli nii mõnus ja vaikne….

Järsku kuulsin kolinat ning seejärel Raini nuttu. Mõtlesin kohe ehmunult, et mis siis nüüd juhtus… Melissa hüüdis mulle: “Emme, keefir kukkus!”.

Teel trepist alla avanes mulle juba küllaltki tuttavlik vaatepilt. Seekord polnud terve tuba hall, vaid osa toast valge – maas oli maitsestamata jogurt. Rain oli sellega vist trepist üles tahtnud tulla, kui see kukkus ning poisi ära ehmatas. Valge ollusega olid kaetud osa trepiastmeid, trepi all olev põrand, natukene mõlemast vaibast ning loomulikult Rain ise. Viisin siis poja pessu, vahetasin tal riided ja tõin voodisse tuttu. Seejärel koristasin põranda.

Kui ma põrandapesulapi järjekordsest töökoormast vabastasin, mõtlesin sellele, kuidas küll mõni laps oskab ja jõuab… Ja kuidas küll ma nii hajameelne olin olnud, et ei ennetanud olukorda ega tõstnud jogurtit peale külaliste lahkumist tööpinnalt külmkappi. Nimelt olid nad selle kaasa toonud ja kõnealune pakk oli toiduvalmistamisest (meile tehti maitsev puuviljasalat) alles jäänud. Enamik inimeste jaoks on tööpind ilmselt loogiline koht, kuhu selline asi jätta, aga mitte meie peres. Mitte sellises peres, kus on väike maailmaavastaja, kes tahab kõike uurida ja haarata ja ise teha… Oligi vaid aja küsimus, millal Rain tolle avastab 🙂

Hakkasin juba ülemisele korrusele tagasi minema, kui avastasin toa teisest otsast veel ühe korraliku laigu jogurtit… Ilmselt oli see poja käest lausa kahel korral kukkunud. Mis seal siis ikka: põrandapesulapp ja emme asusid taas tööle!

DSC_0158