Karl on aastane

Kuigi sellest on juba pisut rohkem kui nädalajagu aega möödas, sai Karl vahepeal 1-aastaseks. Pidasime kohe mitu pidu maha ja võõrustasime erinevaid külalisi, kellest mõnda nägime koguni esimest korda.

Nagu ma korduvalt rääkinud olen, kuulun lastega erinevatesse facebook’i beebigruppidesse. Karliga lausa kahte erinevasse. Ühes olen vähemaktiivne, aga see grupp on ka üldiselt pisut väiksem ning vaiksem. See kõik aga ei tähenda, et seal poleks toredad inimesed ja väga vahva on, et nende Tartu pool saab üsna tihti kokku. Olen ise ühel sellisel viibimisel koos Karliga käinud. Juba siis olin kindel, et ühel päeval peame nad meilegi külla kutsuma.

Beebide ja nende vanematega kohtumiste korraldamine polegi alati väga kerge. Palju on vaja plaanida, lisaks võivad inimesed riburadapidi haigestuda. Seekord juhtuski nii, et reaalne võimalus meid külastada tekkis alles jaanuarikuusse. Ja väga sobivalt sai selleks valitud Karli sünnipäev. Kohe see päris õige kuupäev.

Ma tegelikult ei uskunudki, et meid nii palju kohale tuleb. Tavaliselt on neid, kel viimasel hetkel midagi vahele tuleb (haigestumine, teised plaanid…) üksjagu, aga seekord vist tõesti olid kohal kõik, kes tulla plaanisid. Lisaks paljudele emmedele ja titadele olid kohal ka kaks issit, kellest üks oli muidugi Laur.

Meil oli väga vahva. Ma küll olin end liialt rakkesse ehk pannud (koristasin viimse hetkeni, eriti kuna vahetult enne seda otsustasid loomad pättusi teha, nt kass koridori pissida…) ja vaaritasin isegi sooja toidu, aga ma lihtsalt ei kujutanud seda teistmoodi ette. Ikkagi sünnipäev!

Teist korda sain ma vaaritada kolm päeva hiljem, kui minu ja Lauri perekonnad tulid samuti sünnipäevale. Seekord oli toiduvalmistamine isegi keerulisem. Minu õel ja emal on diagnoositud tsöliaakia, Lauri perekonnas on neid, kes ei söö piima, muna vms. Ma ikka kohe nuputasin, et mida neile valmistada. Aga lõppkokkuvõttes sain tehtud kooki ja küpsised, mis vastasid kõigile kriteeriumitele ning põhiroaks sai ahjuliha ja köögiviljad.

Aga nüüd pisut sellest aastasest pojast endast. Peod on väga toredad, aga ei tohi ka päevakangelast ennast unustada.

Mida teeb/oskab/omab aastane Karl:

  • Esimese asjana kargas mulle kohe pähe mõte, et lõpuks ometi ta magab täitsa normaalselt. Pärast seda, kui otsustasime, et loobume ka lutipudelist, on Karl lõpuks ometi hakanud magama enamjaolt terve öö. Tavaliselt tähendab see seda, et magama läheb ta vahemikus 20:00-21:00 ja ärkab hommikul kuskil kella kaheksa ja kümne vahel. Neil päevadel, kui ma ei pea Lauri ja Liise pärast palju varem ärkama, on Karli uneajad täielik luksus.
  • Karl sööb põhimõtteliselt kõike. Ma pole märganud, et ta toidu osas kuigi pirts oleks.
  • Karli esimene sõna on “Aitäh”. Ta on tõesti osav selle kasutamises. Mõnikord harjutab ta seda päevad läbi. Ja kuigi see võib aeg-ajalt ka midagi muud tähendada, siis see on poisil selge, et kui talle ikka süüa vms. antakse, tuleb alati “aitäh” öelda.
  • Karl ei kõnni. Juba oktoobrist alates harjutab pojake seismist ilma toeta ning toe najal kõndima hakkas ta veel varem, aga päris iseseisvaid samme veel ei tule. Ma kohe üldse ei muretse! Tüdrukud olid aasta ja üks kuu vanad, kui nemad kõndima hakkasid ja Rain tegi seda veel kuu aega hiljem. Ma olen absoluutselt seda meelt, et kõik lapsed hakkavad käima, kui nad selleks valmis on ja ise ma selle nimel mingeid ekstrapingutusi ei tee. Nii mõneski mõttes on lapse tervisele isegi hea, kui ta liiga vara jalule ei saa 🙂
  • Karlil on tükk tegu hammaste kasvatamisega. Kuus hammast on pojal juba sügisest saati suus, aga viimased kuu aega on ta üritanud olukorda suus täiendada. Hetkel on ees näha kindlalt seitse hammast ja taga kumab neid veel. Arusaadavalt on Karl seetõttu viimasel ajal üsna pahas tujus.
  • Karli lemmikinimene on emme, mis pole kuigi imekspandav. Kui mind läheduses pole, on ta väga rahul ka teiste inimestega, aga kui mina silmapiiril, ei saa must pikalt eemalduda. Eriti, kui hambad kasvavad, sest kellele ikka on parem muret kurta kui oma emmele 🙂
  • Karl on uudishimulik, aga mitte hulljulge ega liiga tormakas. Ta on asjalik, aga mitte ülimalt aktiivne. Võrreldes vennaga samas eas, on ta pisut rahulikum ja leebem kuju. Aga kui ikka näiteks pudruhelveste pakk käeulatusse satub, lennutab temagi seda mõnuga igas ilmakaares, seega pisemaid äpardusi tuleb talgi ette.

Ma olen väga põnevil, milliseks kujuneb see uus aasta koos Karliga. Vahemikus aasta kuni kaks aastat hakkab järjest rohkem kujunema lapse iseloom. Koos kõndimise ja sõnadega hakkad üha rohkem mõistma, milline on su lapse loomus. Teisalt on see minu jaoks ka raske aeg, kuna aasta kuni 3-aastane laps vajab väga palju jälgimist ning seda, et silmad-kõrvad teinekord väga kaugele ulatuksid. Ma loodan, et minu silmad saavad olema väga suured ja kõrvad väga pikad ning lõppkokkuvõttes saab vahvat ikkagi olema rohkem kui rasket.

34gqatf

Karl oma sünnipäeval kastis

Suur tänu kõigile, kes meiega Karli aastaseks saamist tähistasid ning neilegi, kes häid soove muul moel saatsid!

Advertisements

Ära kunagi usalda vaikust!

Vaikus on kahtlane! Väikeste lastega peres on see pigem reegel kui erand. Ometi kipun ka mina oma kogemuste juures seda unustama ja see pole just kuigi tark tegu…

Olin poistega kodus, Laur läks tüdrukutega trenni. Valmistusin järgmiseks päevaks, et vastu võtta grupp katsikukülalisi. Kraamimist sai juba üksjagu tehtud, kui otsustasin, et vahelduse mõttes teeks midagi toredamat. Kaunistaks näiteks kodu… Teeks midagi ilusamaks…

Panin Raini tarvis videolt käima Tweenie Põngerjate laulude plaadi. Tegelikult pole multikad ega televiisor talle siiani huvi pakkunud (ja hea ongi!), aga muusika talle meeldib ja hoogsad lastelaulud tundusid hea variant, kuidas ta veidi langenud tuju turgutada. Minu üllatuseks aga mõjus see nii hästi, et ta tundus täiesti kaasa haaratuna. Mitte, et ma tahaksin oma lastest telekasõltlasi teha, kuid pärast pikka päeva koristamist, jauravat Raini ning pidevat beebi toitmist, tundus see hea variandina, kuidas leida natukene vaba aega, et tehagi midagi toredat…

Kui Rain sündis, ehitas Laur oma vennaga meie magamistuppa kapi, mille peal saaks ühtlasi beebit mähkida. Kõik oli muidu väga tore, aga uks jäi ehitamata… Sellega oli nagu puuduvate liistudega meie majas: “Küll jõuab veel!” ja siis nii need ootama jäävadki… Kasutamist see aga ei seganud ja nii said sinna riiulitele kastid, mis mahutasid beebiriideid. Nüüd tundsin siiski, et aitab neist inetutest kastidest – kleebin neile parem ilusad paberid ümber (vähemalt ühte külge 😀 ) ja loon sellega toale uue ilme.

Tulles tagasi Tweenie’de ja Raini juurde, siis see sobis ideaalselt kokku minu plaanidega kaste kaunistada. Karl magas ja tema poolt takistusi polnud. Jätsin Raini alumisele korrusele ja asusin jändama kastide, teibi ja värvilise paberiga.

Olin meisterdades lõõgastunud alla kümne minuti, kui mu aju järsku registreeris ohusignaali… All oli totaalne vaikus (kui Tweenie’de laulud muidugi välja jätta). Järsku tajusin nagu ära, et see küll enam normaalne pole. Marakratid, kes pole varem telekat vaadanud, ei passi järsku nii pikalt vaikselt – see lihtsalt pole loogiline! Ja kohe kui ma trepile jõudsin, sain aru, et mul oli totaalselt õigus…

Rain oli vahepeal kõvasti “lõbutsenud”. Kogu elamine oli halli kihiga kaetud. Justkui lumesadu oleks üle käinud, ainult et sedakorda hallides toonides. Isegi tolmuimeja oli hallikirju. Poeg oli vahepeal teinud ära issi tegemata töö ning tühjendanud pliidi tuhast. Nüüd istus ta toidulaual, ise pealaest jalatallani tuhane. Peale vaadates poleks keegi osanud pakkuda, et ta alles eelmine päev saunas käis.

Viisin Raini sõnagi lausumata pessu. Olin lihtsalt nii šokis, et ei osanud midagi öelda… Tegelikult käis mu peas aga ringi miljon mõtet. Peamiselt sellest, kuidas talle kunagi tagasi teha 😀 (ilmselt ei hakka ta tulevikus ise oma kodu koristama, seega peab see olema midagi peenemat, kui üks-ühele vastamine) Vahetasin tal riided ja panin ta istuma beebile mõeldud hällvoodisse, mis asub samuti alumisel korrusel ning mis õnnekombel oli puutumata jäänud. Seal ta siis istus ja vaatas, kuidas ma tolmuimejaga koristama hakkasin. Silmad olid tal suured nagu tõllarattad – võimalik, et ta ootas mingit minupoolset kommentaari või reaktsiooni oma teole, mis jäi aga tulemata… Lõpuks vajus ta lihtsalt pikali ja suikus unne. Ning mina… – mulle jäi koristamist veel mitmeks tunniks.

collage-2016-02-07

 

Kolm päeva hiljem:

Olin mina parasjagu oma kõige tavalisema tegevuse juures: söötsin mugavas voodis Karli. Äsja olid lahkunud Lauri õed oma peredega ja Laur ise oli minu kõrvale voodisse tulnud. Rääkisime paar sõna juttu, kuni mees sügavasse unne vajus. Kell oli küll napilt seitse õhtul, aga tal oli seljataga raske valve magamata ööga.

Alumisel korrusel olid Melissa ja Rain. Kõik oli nii mõnus ja vaikne….

Järsku kuulsin kolinat ning seejärel Raini nuttu. Mõtlesin kohe ehmunult, et mis siis nüüd juhtus… Melissa hüüdis mulle: “Emme, keefir kukkus!”.

Teel trepist alla avanes mulle juba küllaltki tuttavlik vaatepilt. Seekord polnud terve tuba hall, vaid osa toast valge – maas oli maitsestamata jogurt. Rain oli sellega vist trepist üles tahtnud tulla, kui see kukkus ning poisi ära ehmatas. Valge ollusega olid kaetud osa trepiastmeid, trepi all olev põrand, natukene mõlemast vaibast ning loomulikult Rain ise. Viisin siis poja pessu, vahetasin tal riided ja tõin voodisse tuttu. Seejärel koristasin põranda.

Kui ma põrandapesulapi järjekordsest töökoormast vabastasin, mõtlesin sellele, kuidas küll mõni laps oskab ja jõuab… Ja kuidas küll ma nii hajameelne olin olnud, et ei ennetanud olukorda ega tõstnud jogurtit peale külaliste lahkumist tööpinnalt külmkappi. Nimelt olid nad selle kaasa toonud ja kõnealune pakk oli toiduvalmistamisest (meile tehti maitsev puuviljasalat) alles jäänud. Enamik inimeste jaoks on tööpind ilmselt loogiline koht, kuhu selline asi jätta, aga mitte meie peres. Mitte sellises peres, kus on väike maailmaavastaja, kes tahab kõike uurida ja haarata ja ise teha… Oligi vaid aja küsimus, millal Rain tolle avastab 🙂

Hakkasin juba ülemisele korrusele tagasi minema, kui avastasin toa teisest otsast veel ühe korraliku laigu jogurtit… Ilmselt oli see poja käest lausa kahel korral kukkunud. Mis seal siis ikka: põrandapesulapp ja emme asusid taas tööle!

DSC_0158

 

Kokkuvõte septembri algusest

Tahtsin kirjutada kokkuvõtet septembri esimesest nädalast, aga seda on juba kolm päeva edasi nihkunud, seega tuleb veidi rohkem juttu 🙂

Mis siis vahepeal on toimunud:

Väljakutse: treening – mäletate, et ma pidasin igapäevast trenni kõige raskemaks väljakutseks septembrikuus? Ma eksisin. Ma lausa naudin iga päev seda 30. minutit, mis on ainult minu jaoks. Kuna ma olin alustades ikka väga-väga nõrk, siis nädala ajaga olen saavutanud vastupidavuse osas lausa hämmastavad tulemused. Ainus, mis ma veel sooviksin, oleks nihutada trenniaeg veidi varasemale kellale, sest praegu on reaalsus see, et enamasti jõuan liikuma hakata alles kümnest õhtul…

Väljakutse on peaaegu 100% täidetud (teisipäeviti ja neljapäeviti on mu treeningkava 20-minutiline).

Väljakutse: nisujahuküpsetistest loobumine – nagu ma arvasingi, oli see kõige kergem väljakutse üldse. Aaa… – üks keeruline hetk siiski oli. Sõitsin Viljandist Otepääle ning olin veidi näljane. Sealsamas aurasid kõrvalistmel mu vanaema küpsetatud ahjusoojad lihapirukad ja magus kook. See lõhn oleks võinud hulluks ajada 🙂 Suutsin siiski kiusatusele vastu panna ning hiljem rändasid ahvatlevad küpsetised Lauri, laste ja ootamatute külaliste kõhtu.

Väljakutse on põhimõtteliselt täielikult täidetud, norida saab selle kallal, et sõin ükspäev suppi, milles olid valged makaronid 🙂

Väljakutse: ärgata kell seitse ja võtta aeg Jumala jaoks – ma poleks uskunud, et see nii raskeks kujuneb! Praeguseks olen aru saanud, et kell 7 ärgata on minu jaoks hetkeoludes võimatu. Küll aga olen teinud selle eesmärgi ümber (ma tean, et nii pole aus, aga muidu tõesti ei toiminud) ja ma ärkan võimalikult vara (väga ebamäärane, eks 😀 ) ja võtan peale ärkamist esimesel võimalusel aja Jumala jaoks. Piiblilugemine pole ka päris plaanipäraselt läinud, aga olen enam-vähem loodetud järjel.

Paneksin ülesande täitmisele hinde “rahuldav”.

Tervis – on olnud aktuaalne teema, eriti Rain Meinhardi puhul. Möödunud nädalal jõudis ta olla järjekordses kõrgemapoolses palavikus (38,5-ringis) ning hakata köhima. Tänu Jumalale, tänaseks on olukord palju parem. Ka ma ise olen kergelt köhane olnud, aga samuti paranevas trendis.

Vaba aeg – mul on olnud toredaid tegemisi. Möödunud reedel käisin õde Eleri sünnipäeval ning kohtusin ka teiste oma pereliikmetega, kes Viljandimaal asuvad. Laupäeval võeti maal kartuleid ja jõudsin täpselt selleks ajaks, et väsinud töölistele (ootamatuid külalisi oli üksjagu) toit valmistada. Pühapäeval õnnestus mul aga võõrustada Lauri keskkooliaegse klassiõe peret.

Minisünna – esmaspäeval sai Rain Meinhard 4-kuuseks. Me isegi peaaegu ei pannud seda seekord tähele. Aga poiss on tubli ja asjalik, mida ilmestab ka täna temast saadud pilt:

DSC_0019

Tüdrukute trenn – Laine-Liise alustas neljandat ja Melissa-Mai teist aastat (ilu)võimlemises. Sel aastal oli mure seoses sellega, et Laine on juba mitu aastat pisikeste trennis olnud ja ta tõsteti suuremate gruppi, Melissa aga jäi väikeste hulka. Tehniliselt oleks see mulle täiesti ok olnud, aga kuna neil trennidel on oluline kellaajaline vahe ja ma pean kogu selle aja Otepääl koos titaga ootama, sai asja treeneriga arutatud ning praegu proovime, kuidas Melissa-Mai saab hakkama suuremate tüdrukute trennis. Seni on alust arvata, et me ei teinud valet otsust 🙂

Tüdrukutega tegelemine – suvi on läbi ja taas peab rohkem vaatama, et ka tüdrukutel oleks tegevust, mis neile meeldiks, aga samas arendaks. Melissa-Mai õpib omas tempos tähti ja häälib sõnu väga kenasti. Laine-Liise hakkas tänasest pidama lugemispäevikut, millest ta on nii vaimustuses, et luges kohe järjest kaks pisikest raamatut läbi. Veel avastas ta enda jaoks joonlaua ning õpetasin teda sellega ümber käima ehk sirgeid jooni tegema ning (minu tehtud) joonte pikkusi mõõtma. Numbrite kirjutamine vajab Liisel veel harjutamist, aga muidu oli ta väga tubli.

DSC_0034

Ilu – ma olen ammu mõelnud ära proovida ripsmete ja kulmude keemilise värvimise, aga seni pole kuidagi sinnani jõudnud. Lauri õde, kes on kõrgharidusega juuksur ja muidu üleni andekas inimene, on ka sellealase koolituse saanud ning tema eestvedamisel sai mu soov teoks. Olen väga rahul ja tänulik – nii mõnus on iga kell peegli ette minna ja tunda end justkui värskelt meigituna. Kohe palju ilusam tunne on 🙂

Seened – tänavu on erakordne seene-aasta. Kõige tublim seenekorjaja meie peres on seni olnud Laine-Liise, kes on alati end kaasa pookinud, kui keegi sammud metsa seab. Nii olen ma sügavkülma saanud üksjagu kukeseeni ja puravikke. Lisaks sain ma Viljandis käies emalt isa korjatud kuuseriisikaid, mida praadisin ja hunniku kupatamisseeni. Minu jaoks oli kogu see puhastamis- ja kupatusprotsess päris uus ning pikk ja väsitav protsess. Lõpuks sain siiski ühe korraliku seenesousti ja hapukooresalati ning kaks purki soolvees seeni.

DSC_0044

Ühesõnaga, päris põnevad poolteist nädalat on olnud.  Üritan mõelda, kas sai ikka kõik oluline kirja pandud, aga praegu ei tule tõesti rohkem midagi meelde 🙂