Elu Au pair’ga: teine nädal

Meie pere teine nädal koos Au pair Hannah’ga mahutas palju põnevaid hetki. Et kõik need lihtsamalt ühte teksti kokku panna, toon teemad välja punktide haaval.

* Töö, töö, töö…

Teisel nädalal oli Lauril vaid üks tööpäev. Arvestades, et ta oli 2 nädalat üle päeva 24-tunniseid valveid teinud, oli see muidugi äärmiselt tore ja vajalik. Et maal elades ei lõppe igapäevatöö aga kunagi, sisustasime kogu perega oma päevi koduste toimetustega.

Kui meie jaoks on tavaline töö küttepuude varumine – nende lõhkumine ja riita ladumine – oli Hannah’i jaoks tegu esmakordse kogemusega. Aga mõnusa seltskonnaga on sedasorti tegevus isegi nagu lõbu ja puhkus, seega ei murdnud see konti kellelgi. Hannah proovis koguni puude lõhkumist, kuid otsustasime siiski üksmeelselt, et parim on see osa Laurile jätta.

Välitöödest riisusime veel puhtaks autotee, mis oli suvisest tormist oksi täis. Lisaks proovis Hannah murutraktoriga niitmist. Murutraktor pole päris võõras ka mulle. Küll aga on mulle võõras ATV’ga ja järelkäruga küttepuude teisaldamine. Ma lihtsalt tunnen, et sedasorti tehnika pole minu jaoks… Tähendab: ma võin aeglaselt pisut ATV’ga sõita, kuid järelkäru on juba liig mis liig. Vähemalt praegusel ajal… Aga Hannah ei saanud kindel olla, et tal kunagi veel võimalust avaneb sedasorti tööd teha, seega nägime teda sedagi proovimas.

Nagu ma juba maininud olen, siis majapidamises võttis Hannah enda peale nõudepesu. Lisaks aitab ta tüdrukuid lastetubade ehk ülemise korruse korrastamisel ning aeg-ajalt võtab tolmuimejaga. Seda viimast teeme vaheldumisi. Poistega ta end varases tutvumisjärgus kuigi kindlalt ei tundnud ja tegelikult võib üldse öelda, et pisikeste lastega tegelemine on tema nõrgim külg, aga seda ei saa ma talle kuidagi pahaks panna. Esiteks tõi ta selle juba oma ankeedis välja, et tahaks hoolitseda vähemalt 3-aastaste laste eest ja teiseks pole ma ka ise seda tüüpi, kes võõraste tittedega (vabandan sõnakasutuse pärast, kuid mõte jääb samaks 🙂 ) tegeleda oskaks. Mulle meeldivad pisikesed väga, aga minu jaoks on alati olnud kohmetust tekitav tegeleda beebidega, kes pole just mu enda omad. Seega ma mõistan teda päris hästi ja olen väga rahul, et tüdrukutega tekkis tal hea klapp. Melissaga käis ta batuudil hüppamas, Liisega harjutas inglise keelt ja nii edasi… Ja tänu sellele, et ta võttis üle osa majapidamisest ning mingil määral vanemad lapsed, tekkis mul endal kohe pisut rohkem vägagi vajalikku ja väärtuslikku aega oma kõige pisemate jaoks, kes tegelikult vajavadki ennekõike just mind.

Üks asi, mille arvelt mul veel palju lisaaega tekkis, oli sõitmine. Ma pean silmas autosõite. Pole saladus, et meie peres on käimisi väga palju, kuna Liise käib päris kaugel koolis ja lisaks on tüdrukutel 3x nädalas treeningud. Juba teisel nädalal oli Hannah ise võimeline sõitma nii kooli kui ka trenni. Ja kuigi esimestel kordadel oli tal alati üks ja sama teejupp, kust ta möööda kippus kimama, oli pärast mõnda iseseisva sõitmise korda ka see ots kindlalt selge.

Kes nüüd muretseb, kas meie abiline ka vaba aega sai, siis iga päev on tal üksjagu hetki iseendale, mis hõlmavad näiteks jalutamist, lugemist, niisama jutustamist vms. Samuti proovime talle mõeldes oma igapäevaelu lõbusamaks teha ja sellest ma järgmises punktis räägiksingi.

* Lõbu ehk ratsutamine, õhupüss ja pildistamine

Et töö kogu elu valdama ei jääks, pikkisime selle vahele lõbu- ja puhkehetki. Üks esimesi selliseid aktsioone oli ratsutamine. Kõige alguseks pean aga ausalt tunnistama, et mina pole kohe üldse suurem asi ratsutaja. Tegelikult pole ma siiamaani ka suurem asi hobusesõber… Ärge saage minust valesti aru – ma armastan hobuseid ja nad meeldivad mulle, aga miskipärast ma ka pelgan neid. Näiteks: üksvahe ehitas Laur hobuste kopli täpselt kanade aia ette. Kord, kui ma seal aias linde söötmas olin, otsustasid suksud blokeerida ainsa värava. Et aiast välja pressides oleksin jäänud hobuste (kes käituvad minu arvates ettearvamatult) ja tiigi vahele, ootasin ma mõnda aega, millal nad end natukenegi liigutavad, pugesin siis aiast välja ja tulin ringiga koju nagu viimane argpüks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Hannah’le, kes on väga julge, ei valmistanud ratsutamine sugugi peavalu. See oli ilmselt tema teine kord hobuse seljas, kui ta juba proovis galoppi. Mina pole siiani traavist kaugemale jõudnud… Aga ega ma väga muretse – ma arvan, et mul on nüüd, kus rasedusi ja pisikesi beebisid enam plaanis pole, aega veel päris palju, et ka selles valdkonnas areneda. Kui Hannah Saksamaale ülikooli läheb, on tema võimalused selles vallas ilmselt mõneks ajaks oluliselt rohkem piiratud.

Üks pildike, mis tõestuseks galopist:

dsc_0204gm2

Kui jutt juba piltide peale läks, tahaksin ka rääkida päevast, mille jooksul lasime nii õhupüssi kui pildistasime Karli. Tegelikult võib see esimene osa kõlada palju intrigeerivamalt kui see tegelikult oli. Kogu protsess nägi ette seda, et läksime liivakarjääri, tegime suure papist sihtmärgi ja üritasime seda tabada. Pole vist raske arvata, et kõige täpsem oli Laur. Kuigi ma tahaksin siiani vaielda selle osas, et üks täiesti teises märklaua otsas olev üksik auk polnud minu lastud…

Samal õhtul otsustasin, et ma pole nii ammu pildistamisega tegelenud, et viimane aeg on Karl käsile võtta. Ma pole mingi fotograaf, aga armastan isiklikuks tarbeks (fotoraamatud jms. mälestused) lastest ilufotosid klõpsida. Sedakorda sai otsus tehtud sügisteemaliste piltide kasuks. Kuna ilmad olid ilusad, polnud ka pärastlõunasel ajal probleem poissi õues lühikeste varrukatega pildistada. Ja kuna Hannah pole siiani eriline pildistaja olnud, huvitas teda, kuidas ma fotosid teha plaanin, mistõttu pakkus ta end minu esimeseks päris oma assistendiks.

Näitan valikut piltidest ka teile:

collage-2016-10-14gm

collage-2016-10-141gm

collage-2016-10-142gm

* Sport

Teisel nädalal koos abilisega otsustasime ükshäälselt naasta spordi juurde. Isiklikus ajaloos olen ma olnud pigem äärmiselt treeningutekauge inimene. Põhikoolis jätsin ma ilmselt mulje, et kui peaksin kehalise kasvatuse tundides osalema, annaksin otsad. Ma muidugi olin ka tegelikult päris tihti haige, aga ilmselt rõõmustasin pidevate vabastuslehtede üle pigem seepärast, et mulle ei meeldinud sealne spordikava ja seltskond. Hilisemas elus tegelesin siiski pisut tantsimisega (minu eriti eksootiline lemmik oli kõhutants).

Laurile on sport väga tähtis. Kui me tutvusime, käis ta regulaarselt jõusaalis ja ei saa öelda, et tema muskel poleks olnud üks põhjusi, miks ta mulle meeldima hakkas (vabandan, kui läksin liiga isklikuks 🙂 ). Pärast tulid abielu, ülikooli lõpetamine, residentuur, ridamisi lapsi ja talutööd ning trenniks polnud enam mahti. Alles Raini (selle kolmanda) sündimise järel, hakkas mehe elu sedavõrd paika loksuma, et sai otsustatud, et igas päevas on võimalik leida aeg treeningute tarbeks. Tegime trenni tihti koos kogu perega, kuigi ehk pisut erinevaid asju. Kuni tuli viimane rasedus ning mina loobusin ja seejärel tuli suvi ning Laur loobus. Sügisel alustas ta uuesti, kuid minuta ja pisut kaootilisemalt. Sel suvel tegi ta taas pausi ja nüüd otsustasime liikumistraditsiooni taaselustada koos värske au pair’ga, kes oli sellest variandist väga huvitatud.

Milliseid trenne me siis teeme?

Tüdrukutega on lihtne: nemad harjutavad oma iluvõimlemist või matkivad meid. Kui nad üldse liituvad, mida sel aaastal väga palju esinenud pole… Melissa avastas enda jaoks ka mõned huvitavad jooga-videod ja mina vaatasin lihtsalt suu ammuli, kuidas ta sooritas oma iluvõimlemiskogemuste baasil harjutusi, mille tegemine oleks mulle kaugelt üle jõu.

Laur teeb jõutrenni. Tema eesmärk on kasvatada ennekõike musklit. Nädalal, millest jutt käib, alustaski ta jõutreeninguga ning jätkas suve lõpus vaikselt sisse tulnud jooksmisharjumusega. Jooksnud olen ka mina temaga. Isegi sel aastal vahelduva eduga, aga mingit regulaarsust me sisse ei saanud.

Meie Hannah’ga teeme erinevaid asju. Näiteks on meie käsutuses hantlid, hüppenöör, hula-rõngas, sõude-ergomeeter… Tema armastab ka pikki jalutuskäike. Aga põhiline kava, millega alustasime ja mida täitma oleme jäänud, on alljärgnev video: https://www.youtube.com/watch?v=Ya84lIVwEps . Kes tahab, võib ise ka järele proovida

(soovituslikult 2-4 kordust tehes 🙂 )
*Lammaste tapmine
Spordi juurest tahaksin liikuda sõna otseses mõttes elulise teema juurde. Igaüks, kes meid vähegi rohkem tunneb, teab, et me peame iga suvi lambaid ja teeme seda ennekõike liha tõttu. Pole saladus, et – julmalt ja konkreetselt öeldes – sügisel rändavad nad sügavkülma. Viimased paar aastat on lammaste tapmine olnud täielikult Lauri enda teha. Esimestel kordadel käisid külamehed abiks, kuid seejärel on abistamas olnud vend Jaan ning sel aastal polnud tedagi. Mina olin nõus aitama lambaid püüda, valmistama ette vahendid ning aitama õhtul liha pakendada, kuid tapmisprotsess pole midagi, mille juures ma olla tahaksin. Ok, ma olen näinud, kuidas lammast lihaks lõigatakse, olen hoidnud käes sooja liha, kuid seda momenti, mil elu tuleb lõpetada, olen vaid kaugusest silmanud (ma olen sealjuures päris lühinägelik!).
Hannah’i üks esimesi küsimusi oli, kui ta kuulis meie lihateost (rääksime sellest juba esimesel korral Skype’s), kuidas Laur saab töötada arstina ja sealjuures lambaid tappa – selles on ilmselge vastuolu. Tema tunneb, et tahaks kunagi arstiks saada ennekõike seetõttu, et elusid säästa… Laur tunnistas, et alguses oli see just seetõttu temagi jaoks raske. Aga lõppkokkuvõttes: selline on elu. Ja inimesed, kes söövad liha, peaksid seda tegelikult võtma kui loomulikku protsessi. Vastasel juhul oleks see tegelikult silmakirjalik, sest poest tulev liha on samuti kunagi elus olnud. Ning nende elu ja lõpp on ilmselt oluliselt kurveminigi kulgenud…
Ok, aga nüüd siis tänavusest lammaste tapmisest (nii väga, kui ma ka ei tahaks, pole selle jaoks paremat sõna). Hannah oli kohe valmis aitama lisaülesannetes nagu lammaste püüdmine, liha pakkimine jms., millega ka mina tegelen. Muu oli tema arvates liig. Ja ometi: kui Laur oli seal, lammas käes, ning mina olin tuppa tulemas, ei järgnenud Hannah mulle. Hiljem kirjeldas ta seda kui hetke, mil ta otsustas, et see on ehk tema ainus võimalus sellist protseduuri näha, mistõttu ta lihtsalt ei saanud lahkuda. Kõige lõpuks ütles ta, et sellisel moel polnudki see nii hirmus kui ta oli arvanud ja kartnud.
Aga aitab ehk sellest teemast. Läheme parem viimaste teemade juurde, milleks on:
* Skype-kõne Hannah’i vanematega ja keeleõpe
Samal õhtul, mil me lammastega tegelesime, ootas meie peret ja meie värsket au pair’i Skype’i kõne tema vanematega. Tundsin, et minu jaoks on see oluline. Võin vaid kujutada, mida mõtlevad vanemad, kui nende vanim laps on lõpuks iseseisva elu peale läinud ja kodust väga kaugel… Esimesel nädalal proovis Hannah’i ema talle õhtuti korduvalt helistada või kirjutada, aga selle peale teatas tüdruk, et ta on liiga väsinud, et rääkida. Ei taha mõeldagi, mida ema sellest arvata võis… 🙂 (Asi oli ennekõike emotsioonide külluses!) Aga õnneks rääkisid nad esimese nädala lõpus omavahel Skype’s ja leppisid kokku, et teisel nädalal teeme seda koos meie perega ja tema mõlema vanemaga.
Koristasime päris põhjalikult, et kõik oleks igati tip-top ning Hannah saaks vanematele ka uut elamist näidata.
Peab ütlema, et kõne oli väga meeldiv. Hannah’i vanemad olid toredad ja õnneks ei puudunud neil huumorisoongi. Kui ka asjaolu, et nende tütar vaatas lammaste tapmist ning lasi õhupüssi, neid esiti pisut ehmatas, aitas Lauri peen huumor ja Hannah’i ilmne rahulolu siinsest elust, sellest üle saada.
Kogu meie kõne toimus inglise keeles. Kuigi saksa keel pole mulle ja Laurile võõras ning isiklikult saan Hannah’i jutust üksjagu aru, kui ta oma pere või sõpradega räägib, ei oska ma seda kõneleda. Siiski ei suuda ma ette kujutada, mida tunneb Hannah ise, kes elab keskkonnas, kus igapäevaselt kasutatakse keelt, mida ta mõistab ülivähe. Talle tuleb aga au anda. Enne tema siiatulekut ostsin mõned (kasutatud) inglise keele sõnaraamatud, tellisin Apollost 2 eesti keele õpikut (ühe neist kinkisime talle päriseks) ning esimese nädala lõpus sain emalt ka saksa keele sõnaraamatud. Kahjuks ei saanud ma talle pakkuda keelekoolitust, kuna need toimuvad Tallinnas ja sinna on nii 250 km. Aga pakkusin, et võin ise aidata nii palju, kui on vaja, kui tal on vähegi huvi. Ja juba esimesel nädalal sisustas ta üksjagu vabu hetki keelt õppides. Samuti on eesti keel olnud põhiline, millega ta sisustab oma aja tüdrukute treeningute ajal oodates. Mida ma täiesti kindlat võin öelda, on see, et kui Hannah’l oleks võimalus olla siin vähemalt pool aastat, saaks ta eesti keelega juba üksjagu hakkama. Miks ma seda usun? Sest tal on sihikindlust, ta elab keskkonnas, kus kuuleb seda palju ning tal on eelnevalt mitme keele kogemus (emakeel: saksa keel; keskkond, kus kasvas: letseburgi keel; koolis õpitud keeled: inglise, prantsuse ja ladina), mis tähendab, et uue keele omandamine on talle tõenäoliselt lihtsam kui paljudele teistele. Lisaks on eesti keeles väga palju laensõnu, mis on tuttavlikud saksa keele kõnelejale. Ennekõike õpibki Hannah praegu sõnu ja proovib tekste mõista. Sest kui asi puutub kõnelemist ning mängu tulevad grammatikareeglid, siis läheb asi nii keeruliseks, et kahest ja poolest kuust kindlasti tulemusteks ei piisa…
Nii palju meie sündmusterohkest teisest nädalast. Huvitatutel soovitan jääda valvele, kuna andsin endale lubaduse oktoobri lõpuga jõuda sinnamaale, et saaksin vähemalt novembris teha postitusi, mis jäävad enam-vähem samasse päeva. See tähendab, et kirjutamist saab olema lähiajal palju 😉

Seekord ei tahagi pealkirja panna

Vahel on raske sõnadesse panna kõike seda, mida mõtled ja tunned. Vahel tundub see täiesti talumatu. Kuid siis tuleb hetk, mil sa pead selle endast välja saama ning tühi paber või ekraan võtavad koos sinu mõtetega vastu ka osa sinu koormast. Ja seda ma loodangi – et pärast pisukest kirjatööd pole mu kurbus enam nii kurb ja minu süütunne enam nii suur.

Kiindumus on üks huvitav tundmus. See võib tekkida väga kiiresti. Seevastu areneb see edasi väga aeglaselt ja raske töö läbi. Seda näitab armastussuhe – algul tekib kergelt vajadus kellegiga koos olla, teda tähtsustada, kuid ajapikku on vaja hakata tööd tegema, et see tunne muutuks sügavamaks, armastuseks. Niisamuti on hea tuua näiteid laste pealt – väga kergelt tekib neil vaimustus uuest lelust, soov seda kõikjal kaasas hoida ning tunda ahastust kui hingelähedane mänguasi eemal on või sellega sootuks midagi juhtub… Ja kuu aega hiljem võib see nukker mõmmik või auto vedeleda toanurgas unustusehõlma vajununa…

Teisipäeval tõi Jaan siia kutsika. Ühe väga armsa ja toreda klähvija (võrreldes ta õega, keda veidi hiljem kohtasime, ses osas siiski üpris tagasihoidlik). Ülejärgmisel hommikul oli koer kadunud. Ootamatult olin kurvem, kui oleksin osanud oodata. Käisime Laine-Liisega mööda siinseid valdusi jalutamas ja teda hüüdmas, kuid ei midagi… Tuli harjuda mõttega, et siia kutsa vaevalt tagasi jõuab. Mul oli kahju, et enam ei tulnud ta saba liputades minult pai lunima ning hakkasin esimest korda mõtlema sellele, kui kiirelt me kellegi või millegiga kiindumussuhte loome.

Õhtul oli minu rõõm tõepoolest suur, kui ootamatult ilmus kadunud kutsikas metsatukast nähtavale. Tuli saba liputades minu juurde ja nõudis sisse oma saamata jäänud paid 🙂

Eilne päev algas nagu iga teine. Õhtupoolikul olin lõpetamas oma pikaleveninud ühepajatoidu valmistamist. Teadsin, et mehed tulevad umbes poole tunni jooksul ja jõudsin lauagi katta. Kõik see tegi aga kärsituks Laine-Liise, kes on õppinud avama välisust. Miinu hõivatust kasutades poetas ta end sealt välja. Läksin mõne minuti pärast teda tuppa kutsuma…

Edasise kopeerin tekstina, mida jagasin oma lähedasemate foorumisõpradega (foorum, millest ma räägin, on loomulikult Omaklubi). Siin see on:

Tänast ma täpselt ei näinud. Läksin Liiset, kes omapäi välja läks, sisse kutsuma, kui Lauri noorem õde hüüdis, et TomTom on aias ja lammas vaba. Ajasime vaba lamba endi vahele nö lõksu ja saime kätte. Sellal ehmus teine lammas, millest koer pöördesse läks ja tolle karjusest välja kihutas. Meheõde jäi kinnipüütut hoidma, mina suundusin teise järele. Kõik kolm meest olid umbes kümne kilomeetri kaugusel sõidus… Majaõuel jäi lammas seisma ja tundus oma võimalusi vaagivat. Ka koer oli sellal, kui lammas seisis, rahulikum. Ent siis pistis meie juures ajutiselt peatuv kutsikas kiledalt haukuma ja lammas ehmus taas. Koer jooksis talle järele, mina koerale. Lammas oli valinud ainsa vaba suuna, mis viis järve äärde… Ma jooksin ja karjusin rohkem kui kunagi varem, aga ikkagi polnud piisavalt kiire ega piisavalt mõjuvõimsa häälega, et koera taltsaks sundida. Nägin mõnikümmend meetrit eemalt, kuidas koer täpselt kaldal lamba pikali tõukas, too end vabaks rabeles ja vette suundus. Jõudsin kohale kui koera saba oli minust veel nii kaugel, et oleksin seda suure küünitamise peale haarata saanud… Lammas vaatas väga rahulikult  ja ainiti minu poole, justkui usaldaks nüüd oma olukorda, sest mina olen siin, kes ma korduvalt olin aidanud teda tema rohuplatsile, kus rahulikult süüa saab… Aga nüüd ma tardusin, kartsin koera ja seda kuidas ta oma tigedas olekus käitub, sest ta haukus meeletult ega teinud mind kuulmagi… Ma õppisin alles möödunud aastal esimest korda ujuma enam, kui kolm-neli tõmmet, ja minu füüsiline jaks on veel väga napp,lisaks satun vees väga kergesti paanikasse, samuti  ei teadnud ma selle kalda sügavuse kohtagi midagi (kui kiirelt see järseneb). Kartsin, et võin rüseluse käigus pinna kaotada ning ise kannatajaks jääda, sest kedagi peale meheõe ju polnud, kes väga kaugel lammast hoidis ja toimuvast miskit ei teadnud. Tundus, et  ka koer oli segaduses ja ei saanud isegi aru, mis toimub, midagi sellist ta nähtavasti ei plaaninud… Aga lammas oli otsuse teinud – ta kartis koera veest rohkem  ja järgmiseks ta vee alla kaduski, vill, mis oli vett täis nõrgunud, muutis selle olukorra sekundiliseks. Ja nad olid minust juba piisavalt kaugel. Nägin veel vaid, kuidas koer seisis (ujus, hõljus…)selle koha peal, kus lammas oleks võinud veel proovida pinnale tulla…

Suutsin vaid paar hetke vaadata ja teades, et ma oma arguse ja oskamatusega midagi teha ei suuda, pöörasin tagasi vaatamata otsa ringi ja läksin meeleheitlikult nuttes tagasi. Hoidsime meeste tulekuni teist lammast ja ma ei suutnud kõigest soovist olenemata oma nuttu jätta…

Terve ülejäänud õhtu oli minu jaoks raske. Algul kartsin teiste süüdistusi, kuid kui neid ei tulnud, hakkasin end ise süüdistama. Iga kord, kui tahtsin silmi kinni panna ja neile veidi puhkust anda, nägin silme-ees lamba rahulikku pilku ja mõtlesin sellele, et oleksin ma vaid õigel hetkel küünitanud või vette järele läinud ning hakkasin jälle nutma. Pimeduse saabudes kartsin, et magama jäädes hakkan õudusunenägusid nägema. Lõpuks vajausin sügavasse ja hoopis teistele radadele viivasse unenäkku, olles tugevalt kerratõmbunud oma kalli mehe kaissu.

Ma ei ole maalaps. Lapsepõlvest mäletan, et meil on olnud paar kassi. Kõik nad elasid meil pikki aastaid ja võtsin neid pereliikmena. Võib-olla on selleks, et maal hakkama saada, vaja võtta looma teinekord rohkem lihtsalt loomana… Aga see ei ole ilmselt inimesele omane, sest kiindumus, see miski, mis paneb sind hoolima, tekib sinu tahtest hoolimata. See teebki ilmselt inimesest inimese…

Sel suvel õpin ma korralikult ujuma ning ilhvin veel nii mõndagi oskust, mida siin tarvis võib minna. Juba mõned aastad on mul juhiload, kuid me kõik teame väljendit “load ei sõida”. Kunagi ei tea, millal vajan siin head sõiduoskust, et lastega kusagile ümbermobiliseeruda… Ja ujumine on alati oluline… Järgmine kord võib hädas olla inimene ja kui oma lapsele tõttaks isegi nappide oskustega järele, siis tekib küsimus, mida teeks sellises olukorras võõra inimesega…? Ilmselt ei pea ma sellega kunagi kokku puutuma ja nii ongi hea, kuid veel parem on kindlasti tunda, et ka kriisiolukorras on minu võimuses midagi enamat kurbmängu abitust jälgimisest.

 

30. mai 2011. a. kell 11:59