Elu Au pair’ga: teine nädal

Meie pere teine nädal koos Au pair Hannah’ga mahutas palju põnevaid hetki. Et kõik need lihtsamalt ühte teksti kokku panna, toon teemad välja punktide haaval.

* Töö, töö, töö…

Teisel nädalal oli Lauril vaid üks tööpäev. Arvestades, et ta oli 2 nädalat üle päeva 24-tunniseid valveid teinud, oli see muidugi äärmiselt tore ja vajalik. Et maal elades ei lõppe igapäevatöö aga kunagi, sisustasime kogu perega oma päevi koduste toimetustega.

Kui meie jaoks on tavaline töö küttepuude varumine – nende lõhkumine ja riita ladumine – oli Hannah’i jaoks tegu esmakordse kogemusega. Aga mõnusa seltskonnaga on sedasorti tegevus isegi nagu lõbu ja puhkus, seega ei murdnud see konti kellelgi. Hannah proovis koguni puude lõhkumist, kuid otsustasime siiski üksmeelselt, et parim on see osa Laurile jätta.

Välitöödest riisusime veel puhtaks autotee, mis oli suvisest tormist oksi täis. Lisaks proovis Hannah murutraktoriga niitmist. Murutraktor pole päris võõras ka mulle. Küll aga on mulle võõras ATV’ga ja järelkäruga küttepuude teisaldamine. Ma lihtsalt tunnen, et sedasorti tehnika pole minu jaoks… Tähendab: ma võin aeglaselt pisut ATV’ga sõita, kuid järelkäru on juba liig mis liig. Vähemalt praegusel ajal… Aga Hannah ei saanud kindel olla, et tal kunagi veel võimalust avaneb sedasorti tööd teha, seega nägime teda sedagi proovimas.

Nagu ma juba maininud olen, siis majapidamises võttis Hannah enda peale nõudepesu. Lisaks aitab ta tüdrukuid lastetubade ehk ülemise korruse korrastamisel ning aeg-ajalt võtab tolmuimejaga. Seda viimast teeme vaheldumisi. Poistega ta end varases tutvumisjärgus kuigi kindlalt ei tundnud ja tegelikult võib üldse öelda, et pisikeste lastega tegelemine on tema nõrgim külg, aga seda ei saa ma talle kuidagi pahaks panna. Esiteks tõi ta selle juba oma ankeedis välja, et tahaks hoolitseda vähemalt 3-aastaste laste eest ja teiseks pole ma ka ise seda tüüpi, kes võõraste tittedega (vabandan sõnakasutuse pärast, kuid mõte jääb samaks 🙂 ) tegeleda oskaks. Mulle meeldivad pisikesed väga, aga minu jaoks on alati olnud kohmetust tekitav tegeleda beebidega, kes pole just mu enda omad. Seega ma mõistan teda päris hästi ja olen väga rahul, et tüdrukutega tekkis tal hea klapp. Melissaga käis ta batuudil hüppamas, Liisega harjutas inglise keelt ja nii edasi… Ja tänu sellele, et ta võttis üle osa majapidamisest ning mingil määral vanemad lapsed, tekkis mul endal kohe pisut rohkem vägagi vajalikku ja väärtuslikku aega oma kõige pisemate jaoks, kes tegelikult vajavadki ennekõike just mind.

Üks asi, mille arvelt mul veel palju lisaaega tekkis, oli sõitmine. Ma pean silmas autosõite. Pole saladus, et meie peres on käimisi väga palju, kuna Liise käib päris kaugel koolis ja lisaks on tüdrukutel 3x nädalas treeningud. Juba teisel nädalal oli Hannah ise võimeline sõitma nii kooli kui ka trenni. Ja kuigi esimestel kordadel oli tal alati üks ja sama teejupp, kust ta möööda kippus kimama, oli pärast mõnda iseseisva sõitmise korda ka see ots kindlalt selge.

Kes nüüd muretseb, kas meie abiline ka vaba aega sai, siis iga päev on tal üksjagu hetki iseendale, mis hõlmavad näiteks jalutamist, lugemist, niisama jutustamist vms. Samuti proovime talle mõeldes oma igapäevaelu lõbusamaks teha ja sellest ma järgmises punktis räägiksingi.

* Lõbu ehk ratsutamine, õhupüss ja pildistamine

Et töö kogu elu valdama ei jääks, pikkisime selle vahele lõbu- ja puhkehetki. Üks esimesi selliseid aktsioone oli ratsutamine. Kõige alguseks pean aga ausalt tunnistama, et mina pole kohe üldse suurem asi ratsutaja. Tegelikult pole ma siiamaani ka suurem asi hobusesõber… Ärge saage minust valesti aru – ma armastan hobuseid ja nad meeldivad mulle, aga miskipärast ma ka pelgan neid. Näiteks: üksvahe ehitas Laur hobuste kopli täpselt kanade aia ette. Kord, kui ma seal aias linde söötmas olin, otsustasid suksud blokeerida ainsa värava. Et aiast välja pressides oleksin jäänud hobuste (kes käituvad minu arvates ettearvamatult) ja tiigi vahele, ootasin ma mõnda aega, millal nad end natukenegi liigutavad, pugesin siis aiast välja ja tulin ringiga koju nagu viimane argpüks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Hannah’le, kes on väga julge, ei valmistanud ratsutamine sugugi peavalu. See oli ilmselt tema teine kord hobuse seljas, kui ta juba proovis galoppi. Mina pole siiani traavist kaugemale jõudnud… Aga ega ma väga muretse – ma arvan, et mul on nüüd, kus rasedusi ja pisikesi beebisid enam plaanis pole, aega veel päris palju, et ka selles valdkonnas areneda. Kui Hannah Saksamaale ülikooli läheb, on tema võimalused selles vallas ilmselt mõneks ajaks oluliselt rohkem piiratud.

Üks pildike, mis tõestuseks galopist:

dsc_0204gm2

Kui jutt juba piltide peale läks, tahaksin ka rääkida päevast, mille jooksul lasime nii õhupüssi kui pildistasime Karli. Tegelikult võib see esimene osa kõlada palju intrigeerivamalt kui see tegelikult oli. Kogu protsess nägi ette seda, et läksime liivakarjääri, tegime suure papist sihtmärgi ja üritasime seda tabada. Pole vist raske arvata, et kõige täpsem oli Laur. Kuigi ma tahaksin siiani vaielda selle osas, et üks täiesti teises märklaua otsas olev üksik auk polnud minu lastud…

Samal õhtul otsustasin, et ma pole nii ammu pildistamisega tegelenud, et viimane aeg on Karl käsile võtta. Ma pole mingi fotograaf, aga armastan isiklikuks tarbeks (fotoraamatud jms. mälestused) lastest ilufotosid klõpsida. Sedakorda sai otsus tehtud sügisteemaliste piltide kasuks. Kuna ilmad olid ilusad, polnud ka pärastlõunasel ajal probleem poissi õues lühikeste varrukatega pildistada. Ja kuna Hannah pole siiani eriline pildistaja olnud, huvitas teda, kuidas ma fotosid teha plaanin, mistõttu pakkus ta end minu esimeseks päris oma assistendiks.

Näitan valikut piltidest ka teile:

collage-2016-10-14gm

collage-2016-10-141gm

collage-2016-10-142gm

* Sport

Teisel nädalal koos abilisega otsustasime ükshäälselt naasta spordi juurde. Isiklikus ajaloos olen ma olnud pigem äärmiselt treeningutekauge inimene. Põhikoolis jätsin ma ilmselt mulje, et kui peaksin kehalise kasvatuse tundides osalema, annaksin otsad. Ma muidugi olin ka tegelikult päris tihti haige, aga ilmselt rõõmustasin pidevate vabastuslehtede üle pigem seepärast, et mulle ei meeldinud sealne spordikava ja seltskond. Hilisemas elus tegelesin siiski pisut tantsimisega (minu eriti eksootiline lemmik oli kõhutants).

Laurile on sport väga tähtis. Kui me tutvusime, käis ta regulaarselt jõusaalis ja ei saa öelda, et tema muskel poleks olnud üks põhjusi, miks ta mulle meeldima hakkas (vabandan, kui läksin liiga isklikuks 🙂 ). Pärast tulid abielu, ülikooli lõpetamine, residentuur, ridamisi lapsi ja talutööd ning trenniks polnud enam mahti. Alles Raini (selle kolmanda) sündimise järel, hakkas mehe elu sedavõrd paika loksuma, et sai otsustatud, et igas päevas on võimalik leida aeg treeningute tarbeks. Tegime trenni tihti koos kogu perega, kuigi ehk pisut erinevaid asju. Kuni tuli viimane rasedus ning mina loobusin ja seejärel tuli suvi ning Laur loobus. Sügisel alustas ta uuesti, kuid minuta ja pisut kaootilisemalt. Sel suvel tegi ta taas pausi ja nüüd otsustasime liikumistraditsiooni taaselustada koos värske au pair’ga, kes oli sellest variandist väga huvitatud.

Milliseid trenne me siis teeme?

Tüdrukutega on lihtne: nemad harjutavad oma iluvõimlemist või matkivad meid. Kui nad üldse liituvad, mida sel aaastal väga palju esinenud pole… Melissa avastas enda jaoks ka mõned huvitavad jooga-videod ja mina vaatasin lihtsalt suu ammuli, kuidas ta sooritas oma iluvõimlemiskogemuste baasil harjutusi, mille tegemine oleks mulle kaugelt üle jõu.

Laur teeb jõutrenni. Tema eesmärk on kasvatada ennekõike musklit. Nädalal, millest jutt käib, alustaski ta jõutreeninguga ning jätkas suve lõpus vaikselt sisse tulnud jooksmisharjumusega. Jooksnud olen ka mina temaga. Isegi sel aastal vahelduva eduga, aga mingit regulaarsust me sisse ei saanud.

Meie Hannah’ga teeme erinevaid asju. Näiteks on meie käsutuses hantlid, hüppenöör, hula-rõngas, sõude-ergomeeter… Tema armastab ka pikki jalutuskäike. Aga põhiline kava, millega alustasime ja mida täitma oleme jäänud, on alljärgnev video: https://www.youtube.com/watch?v=Ya84lIVwEps . Kes tahab, võib ise ka järele proovida

(soovituslikult 2-4 kordust tehes 🙂 )
*Lammaste tapmine
Spordi juurest tahaksin liikuda sõna otseses mõttes elulise teema juurde. Igaüks, kes meid vähegi rohkem tunneb, teab, et me peame iga suvi lambaid ja teeme seda ennekõike liha tõttu. Pole saladus, et – julmalt ja konkreetselt öeldes – sügisel rändavad nad sügavkülma. Viimased paar aastat on lammaste tapmine olnud täielikult Lauri enda teha. Esimestel kordadel käisid külamehed abiks, kuid seejärel on abistamas olnud vend Jaan ning sel aastal polnud tedagi. Mina olin nõus aitama lambaid püüda, valmistama ette vahendid ning aitama õhtul liha pakendada, kuid tapmisprotsess pole midagi, mille juures ma olla tahaksin. Ok, ma olen näinud, kuidas lammast lihaks lõigatakse, olen hoidnud käes sooja liha, kuid seda momenti, mil elu tuleb lõpetada, olen vaid kaugusest silmanud (ma olen sealjuures päris lühinägelik!).
Hannah’i üks esimesi küsimusi oli, kui ta kuulis meie lihateost (rääksime sellest juba esimesel korral Skype’s), kuidas Laur saab töötada arstina ja sealjuures lambaid tappa – selles on ilmselge vastuolu. Tema tunneb, et tahaks kunagi arstiks saada ennekõike seetõttu, et elusid säästa… Laur tunnistas, et alguses oli see just seetõttu temagi jaoks raske. Aga lõppkokkuvõttes: selline on elu. Ja inimesed, kes söövad liha, peaksid seda tegelikult võtma kui loomulikku protsessi. Vastasel juhul oleks see tegelikult silmakirjalik, sest poest tulev liha on samuti kunagi elus olnud. Ning nende elu ja lõpp on ilmselt oluliselt kurveminigi kulgenud…
Ok, aga nüüd siis tänavusest lammaste tapmisest (nii väga, kui ma ka ei tahaks, pole selle jaoks paremat sõna). Hannah oli kohe valmis aitama lisaülesannetes nagu lammaste püüdmine, liha pakkimine jms., millega ka mina tegelen. Muu oli tema arvates liig. Ja ometi: kui Laur oli seal, lammas käes, ning mina olin tuppa tulemas, ei järgnenud Hannah mulle. Hiljem kirjeldas ta seda kui hetke, mil ta otsustas, et see on ehk tema ainus võimalus sellist protseduuri näha, mistõttu ta lihtsalt ei saanud lahkuda. Kõige lõpuks ütles ta, et sellisel moel polnudki see nii hirmus kui ta oli arvanud ja kartnud.
Aga aitab ehk sellest teemast. Läheme parem viimaste teemade juurde, milleks on:
* Skype-kõne Hannah’i vanematega ja keeleõpe
Samal õhtul, mil me lammastega tegelesime, ootas meie peret ja meie värsket au pair’i Skype’i kõne tema vanematega. Tundsin, et minu jaoks on see oluline. Võin vaid kujutada, mida mõtlevad vanemad, kui nende vanim laps on lõpuks iseseisva elu peale läinud ja kodust väga kaugel… Esimesel nädalal proovis Hannah’i ema talle õhtuti korduvalt helistada või kirjutada, aga selle peale teatas tüdruk, et ta on liiga väsinud, et rääkida. Ei taha mõeldagi, mida ema sellest arvata võis… 🙂 (Asi oli ennekõike emotsioonide külluses!) Aga õnneks rääkisid nad esimese nädala lõpus omavahel Skype’s ja leppisid kokku, et teisel nädalal teeme seda koos meie perega ja tema mõlema vanemaga.
Koristasime päris põhjalikult, et kõik oleks igati tip-top ning Hannah saaks vanematele ka uut elamist näidata.
Peab ütlema, et kõne oli väga meeldiv. Hannah’i vanemad olid toredad ja õnneks ei puudunud neil huumorisoongi. Kui ka asjaolu, et nende tütar vaatas lammaste tapmist ning lasi õhupüssi, neid esiti pisut ehmatas, aitas Lauri peen huumor ja Hannah’i ilmne rahulolu siinsest elust, sellest üle saada.
Kogu meie kõne toimus inglise keeles. Kuigi saksa keel pole mulle ja Laurile võõras ning isiklikult saan Hannah’i jutust üksjagu aru, kui ta oma pere või sõpradega räägib, ei oska ma seda kõneleda. Siiski ei suuda ma ette kujutada, mida tunneb Hannah ise, kes elab keskkonnas, kus igapäevaselt kasutatakse keelt, mida ta mõistab ülivähe. Talle tuleb aga au anda. Enne tema siiatulekut ostsin mõned (kasutatud) inglise keele sõnaraamatud, tellisin Apollost 2 eesti keele õpikut (ühe neist kinkisime talle päriseks) ning esimese nädala lõpus sain emalt ka saksa keele sõnaraamatud. Kahjuks ei saanud ma talle pakkuda keelekoolitust, kuna need toimuvad Tallinnas ja sinna on nii 250 km. Aga pakkusin, et võin ise aidata nii palju, kui on vaja, kui tal on vähegi huvi. Ja juba esimesel nädalal sisustas ta üksjagu vabu hetki keelt õppides. Samuti on eesti keel olnud põhiline, millega ta sisustab oma aja tüdrukute treeningute ajal oodates. Mida ma täiesti kindlat võin öelda, on see, et kui Hannah’l oleks võimalus olla siin vähemalt pool aastat, saaks ta eesti keelega juba üksjagu hakkama. Miks ma seda usun? Sest tal on sihikindlust, ta elab keskkonnas, kus kuuleb seda palju ning tal on eelnevalt mitme keele kogemus (emakeel: saksa keel; keskkond, kus kasvas: letseburgi keel; koolis õpitud keeled: inglise, prantsuse ja ladina), mis tähendab, et uue keele omandamine on talle tõenäoliselt lihtsam kui paljudele teistele. Lisaks on eesti keeles väga palju laensõnu, mis on tuttavlikud saksa keele kõnelejale. Ennekõike õpibki Hannah praegu sõnu ja proovib tekste mõista. Sest kui asi puutub kõnelemist ning mängu tulevad grammatikareeglid, siis läheb asi nii keeruliseks, et kahest ja poolest kuust kindlasti tulemusteks ei piisa…
Nii palju meie sündmusterohkest teisest nädalast. Huvitatutel soovitan jääda valvele, kuna andsin endale lubaduse oktoobri lõpuga jõuda sinnamaale, et saaksin vähemalt novembris teha postitusi, mis jäävad enam-vähem samasse päeva. See tähendab, et kirjutamist saab olema lähiajal palju 😉

Esimene lumepäev sõnas ja pildis

Täna oli esimene sügispäev, mil külm ilm oli maa kergelt valgeks võõbanud ning seda ei tohtinud kindlasti maha magada. Ei saa öelda, et mul praegu lastega väljas käimine lihtne oleks, mistõttu enamasti toimetab seal nendega Laur või käib näiteks Melissa üldse üksi õues. Minu lõpuraseda kõhtu arvestades pole mul Raini riietamine just kuigi mõnus, kuid lausa eriline väljakutse on viimasel ajal minu enda rõivastus. Alles paar päeva tagasi avastasin, kuidas veel nädala eest kenasti selga läinud jope keeldus tõrksalt lubamast mul hõlmasid kokku tõmmata. Ilma kinnise lukuta ma aga õue ei kipu ja nii sai teine jope välja otsitud. Olin täiesti kindel, et see ikka selga istub, aga – võta näpust – seegi vajas pisikest gümnastikat. Nimelt pidin ma selleks jope alla panema maksimaalselt ühe riideeseme, seejärel kergelt kummardama, kõhu võimalikult sisse tõmbama ja alles seejärel sain luku kinnitada. Aga vähemalt sain ma välja minna 🙂

Mis me siis õues tegime? Laur koristas hobuste koplis sõnnikut, Melissa istus hobuse seljas, Rain istus traktoris ja minule jäi pildistaja ning laste ülevaataja “ränk” töö. Valdavalt niimoodi me seal tegutsesime, kuni Rain väsis ning minuga tuppa tuli. Panin poja magama ning asusin koduste toimetuste kallale, mistõttu ülejäänud päeva nautisin valgenenud õuevälja vaid akende vahendusel. Melissa aga oli veel pikalt õues ja leidis, et varsti ikkagi peaks saama lumememme teha ning kelgumäel liugu lasta…

Traktorist Rain
DSC_0061 DSC_0080

Hobusesõber Melissa
DSC_0076 DSC_0077

Kas teeme võidu?
DSC_0084

Päeva tähtsündmus – lumi
DSC_0050

Kokkuvõte septembri algusest

Tahtsin kirjutada kokkuvõtet septembri esimesest nädalast, aga seda on juba kolm päeva edasi nihkunud, seega tuleb veidi rohkem juttu 🙂

Mis siis vahepeal on toimunud:

Väljakutse: treening – mäletate, et ma pidasin igapäevast trenni kõige raskemaks väljakutseks septembrikuus? Ma eksisin. Ma lausa naudin iga päev seda 30. minutit, mis on ainult minu jaoks. Kuna ma olin alustades ikka väga-väga nõrk, siis nädala ajaga olen saavutanud vastupidavuse osas lausa hämmastavad tulemused. Ainus, mis ma veel sooviksin, oleks nihutada trenniaeg veidi varasemale kellale, sest praegu on reaalsus see, et enamasti jõuan liikuma hakata alles kümnest õhtul…

Väljakutse on peaaegu 100% täidetud (teisipäeviti ja neljapäeviti on mu treeningkava 20-minutiline).

Väljakutse: nisujahuküpsetistest loobumine – nagu ma arvasingi, oli see kõige kergem väljakutse üldse. Aaa… – üks keeruline hetk siiski oli. Sõitsin Viljandist Otepääle ning olin veidi näljane. Sealsamas aurasid kõrvalistmel mu vanaema küpsetatud ahjusoojad lihapirukad ja magus kook. See lõhn oleks võinud hulluks ajada 🙂 Suutsin siiski kiusatusele vastu panna ning hiljem rändasid ahvatlevad küpsetised Lauri, laste ja ootamatute külaliste kõhtu.

Väljakutse on põhimõtteliselt täielikult täidetud, norida saab selle kallal, et sõin ükspäev suppi, milles olid valged makaronid 🙂

Väljakutse: ärgata kell seitse ja võtta aeg Jumala jaoks – ma poleks uskunud, et see nii raskeks kujuneb! Praeguseks olen aru saanud, et kell 7 ärgata on minu jaoks hetkeoludes võimatu. Küll aga olen teinud selle eesmärgi ümber (ma tean, et nii pole aus, aga muidu tõesti ei toiminud) ja ma ärkan võimalikult vara (väga ebamäärane, eks 😀 ) ja võtan peale ärkamist esimesel võimalusel aja Jumala jaoks. Piiblilugemine pole ka päris plaanipäraselt läinud, aga olen enam-vähem loodetud järjel.

Paneksin ülesande täitmisele hinde “rahuldav”.

Tervis – on olnud aktuaalne teema, eriti Rain Meinhardi puhul. Möödunud nädalal jõudis ta olla järjekordses kõrgemapoolses palavikus (38,5-ringis) ning hakata köhima. Tänu Jumalale, tänaseks on olukord palju parem. Ka ma ise olen kergelt köhane olnud, aga samuti paranevas trendis.

Vaba aeg – mul on olnud toredaid tegemisi. Möödunud reedel käisin õde Eleri sünnipäeval ning kohtusin ka teiste oma pereliikmetega, kes Viljandimaal asuvad. Laupäeval võeti maal kartuleid ja jõudsin täpselt selleks ajaks, et väsinud töölistele (ootamatuid külalisi oli üksjagu) toit valmistada. Pühapäeval õnnestus mul aga võõrustada Lauri keskkooliaegse klassiõe peret.

Minisünna – esmaspäeval sai Rain Meinhard 4-kuuseks. Me isegi peaaegu ei pannud seda seekord tähele. Aga poiss on tubli ja asjalik, mida ilmestab ka täna temast saadud pilt:

DSC_0019

Tüdrukute trenn – Laine-Liise alustas neljandat ja Melissa-Mai teist aastat (ilu)võimlemises. Sel aastal oli mure seoses sellega, et Laine on juba mitu aastat pisikeste trennis olnud ja ta tõsteti suuremate gruppi, Melissa aga jäi väikeste hulka. Tehniliselt oleks see mulle täiesti ok olnud, aga kuna neil trennidel on oluline kellaajaline vahe ja ma pean kogu selle aja Otepääl koos titaga ootama, sai asja treeneriga arutatud ning praegu proovime, kuidas Melissa-Mai saab hakkama suuremate tüdrukute trennis. Seni on alust arvata, et me ei teinud valet otsust 🙂

Tüdrukutega tegelemine – suvi on läbi ja taas peab rohkem vaatama, et ka tüdrukutel oleks tegevust, mis neile meeldiks, aga samas arendaks. Melissa-Mai õpib omas tempos tähti ja häälib sõnu väga kenasti. Laine-Liise hakkas tänasest pidama lugemispäevikut, millest ta on nii vaimustuses, et luges kohe järjest kaks pisikest raamatut läbi. Veel avastas ta enda jaoks joonlaua ning õpetasin teda sellega ümber käima ehk sirgeid jooni tegema ning (minu tehtud) joonte pikkusi mõõtma. Numbrite kirjutamine vajab Liisel veel harjutamist, aga muidu oli ta väga tubli.

DSC_0034

Ilu – ma olen ammu mõelnud ära proovida ripsmete ja kulmude keemilise värvimise, aga seni pole kuidagi sinnani jõudnud. Lauri õde, kes on kõrgharidusega juuksur ja muidu üleni andekas inimene, on ka sellealase koolituse saanud ning tema eestvedamisel sai mu soov teoks. Olen väga rahul ja tänulik – nii mõnus on iga kell peegli ette minna ja tunda end justkui värskelt meigituna. Kohe palju ilusam tunne on 🙂

Seened – tänavu on erakordne seene-aasta. Kõige tublim seenekorjaja meie peres on seni olnud Laine-Liise, kes on alati end kaasa pookinud, kui keegi sammud metsa seab. Nii olen ma sügavkülma saanud üksjagu kukeseeni ja puravikke. Lisaks sain ma Viljandis käies emalt isa korjatud kuuseriisikaid, mida praadisin ja hunniku kupatamisseeni. Minu jaoks oli kogu see puhastamis- ja kupatusprotsess päris uus ning pikk ja väsitav protsess. Lõpuks sain siiski ühe korraliku seenesousti ja hapukooresalati ning kaks purki soolvees seeni.

DSC_0044

Ühesõnaga, päris põnevad poolteist nädalat on olnud.  Üritan mõelda, kas sai ikka kõik oluline kirja pandud, aga praegu ei tule tõesti rohkem midagi meelde 🙂

 

 

 

 

Eino ja Lilian Lilleleht: Pühendudes kokku kasvanud (kp)

Viie lapse (vanuses 5-18a) vanemad Eino (38a) ja Lilian (39a) Lilleleht on oma tugeva ning pühendunud abielusuhtega paljudele innustuseks. Lillelehed jagavad ka meie lugejatega  oma mõtteid suhete teemal.

 

Olete oma ea kohta juba üsna pikalt abielus olnud – kas varakult abiellumine on andnud teie suhtesse mingeid eeliseid ja kui, siis milliseid täpsemalt?

L. Meie puhul on see hästi toiminud. Oleme saanud kokku kasvada. Usun, et noored on hea kohanemisvõimega.

E. Vaevalt see pika abielu garantiiks on. Astume ju kõik suhtesse oma tegeliku elu pagasiga – kes millisega. Meil mõlemal on oma noorpõlve taust. Mida vähem on nn keerulist taaka, seda kergem on värskele suhtele pühenduda ja seda ehitada. Meil on see õnnestunud.

 

Kas soovitate oma kogemuse põhjal teistelegi noorelt abiellumist?

L. Inimesed on väga erinevad ja ka ühiskond on muutunud. Sel ajal, kui meie abiellusime, oli tavaline, et peale keskkooli abielluti ja loodi perekond. Sel hetkel tundus meile, et olime abieluks valmis. Ega me täpselt teadnud, mida see tähendab. Meil ei ole olnud positiivseid eeskujusid. Me mõlemad tuleme lahutatud mittekristlikest peredest. Oleme pidanud ise koos Jumalaga leidma viisid, mis pere koos hoiavad ja tugevaks teevad. Aga vastuseks küsimusele ütleksin nii, et kas abielluda noorelt, see sõltub inimesest endast. Perekond tähendab vastutust. Kui oled valmis vastutama, töötama suhtega, jätma oma vanemad (mitte hülgama) ning hoidma oma mehe või naise poole, siis oled õigel teel. Samu asju peab tegelikult arvestama ka siis, kui plaanid abielluda 30-aastaselt.

E. Hea oleks juba see, kui inimesed üleüldse rohkem abielluksid. Mis aga puudutab varakult abiellumist, siis see sõltub minu arvates inimeste võimekusest vastutada. Mehe seisukohalt ütlen, et kui mees vajab veel ema, pole ta abieluks valmis.

 

Pastoreid ja nende peresid tuuakse tihti esile kui musternäiteid. Inimesed arvavad, et neil ongi teistest kergem, nende abielud eriliselt õnnistatud ja lapsed eriti tublid. Kas olete selliste (eel)arvamustega kokku puutunud? Kuidas selline suhtumine mõjutab pere igapäevaelu?

L. Ole sa pastor või mitte, abielu õnnestumiseks tuleb iga päev suhtega tööd teha. Ma ei usu, et paljud arvaksid nagu teenistujatel tuleks kõik lihtsalt. Tehes abieluseminare, oleme rääkinud sellest, et kui tahad, et su abielu toimib, tuleb sellega igapäevaselt tööd teha. Selleks et saada, tuleb anda. Mis puudutab lapsi, siis Jumal on andnud igale lapsele(mitte ainult pastorite lastele) anni, andekuse. Edasi on meie, vanemate osa see and ära tunda ja last õigesti suunata. Ükski laps ei ole ingel: täiesti sõnakuulelik, ei tee rumalusi, kuuletub alati – see lihtsalt pole nii. Aga tuleb meeles pidada seda, et eeskuju on oluline – lapsed ei tee su sõnade, vaid tegude järgi.

E. See on tore, kui kellegi eeskuju innustab. Samas ei ole ma kunagi ehitanud oma pereelu kui musternäidist teistele. Ma ei ole iial püüdnud õpetada oma lapsi elama “pastorilaste” kriteeriumite järgi ehk stiilis: “lapsed,käituge viisakalt nagu pastorilastele kohane…” . Selline suhtumine võib lastes tekitada trotsi ja vastumeelsust. Kuigi ma olen ametilt pastor, tahan ma oma lastele olla ennekõike hoolitsev isa, oma naisele hea mees.

 

Mida teete igapäevaselt, et paarisuhet hoida?

L. Kõige olulisemaks pean ma, et võetakse aega üksteise jaoks. Näen sageli paaride puhul, et ühel hetkel, kui lapsed sünnivad, saavad nemad kogu tähelepanu. Nagu öeldakse: “Kes kõvemini karjub, see saab!”. See on viga ja ma arvan, et see on paljude jaoks olukord, kus kasvatakse üksteisest lahku. Kui siis lapsed on kodust lahkunud, ei olegi enam nagu millestki rääkida ja põhjust koos olla. Väga lihtne, aga kasulik nõuanne: pange lapsed magama normaalsel kellaajal ja teil on igal õhtul aega ka enda jaoks.

Samuti pean oluliseks seda, et me teenime koos Jumalat. Armastus Jumala vastu liidab tugevasti kokku.

Teeme Einoga üheskoos igasuguseid asju, isegi poes käime koos. Koos Einoga käime jalutamas, reisimas, teeme aiatöid jne.

E. Ütleksin nii, et on asju, mida tuleb teha,ja asju, mis tuleb tegemata jätta. Me kõik oleme kuulnud, et naisele peaks rohkem lilli kinkima – see pidavat naise meele rõõmsaks tegema. Häda on selles, kui siinkohal ideed lõppevadki.

Minu arvates on oht selles, kui suhet hakatakse võtma kindlapeale. Iga pereinimene ju teab, kuidas töö ja kohustused sinust viimase välja võtavad. Siis on suur oht, et ka suhe võib muutuda mehaaniliseks ja kuivaks. Kõigile on oma kohustused teada, aga keegi ei märka et “kütus” on otsa lõppemas. Mina arvan, et seda märgata ja midagi ette võtta on ennekõike mehe vastutus.

Toon näite võimalikust situatsioonist: kunagi ei olnud mehel naise peale kahju raha kulutada, aga nüüd loeb ta igat senti. Igaüks võib teha arvutuse, kui palju ta raha kulutab maja ehituseks, autole, maksudeks, muudele “hädavajalikele” asjadele ja kui palju ta investeerib otseselt suhetesse. Seda nii ajas kui ka rahas arvutatuna. Olgem ausad, kvaliteetset suhtlemisaega võime paljudes peredes tegelikult arvutada ainult minutites. Kui see on investeering suhetesse, siis ei ole ime, et kasvatakse üksteisest lahku. Minu jaoks on kogu küsimus prioriteetides. Töö ja kohustuste kõrvalt on vaja leida aega ka n-ö funiks.

 

Kuidas hoiate abielusuhet värskena?

L. Üksteisele pühendudes.

E. See koosneb meie puhul väga paljudest suurtest ja väikestest asjadest. Ennekõike algab see isiklikust osadusest Jumalaga. Kui inimese suhe Jumalaga on korras, südametunnistus puhas, siis on ka kõigil pereliikmetel sinuga hea olla. Kes see jõuab kuulata kogu aeg üht vinguvat, kritiseerivat ja negatiivset inimest?

Meie alustasime oma abielu 60 krooniga. Meil polnud varaliselt mitte midagi. Meil polnud ka eeskujusid, kelle õpetuse järgi oleks võinud toimida. Pole me kunagi läinud sotsiaalabi ukse taha kolkima, et riik meid toidaks. Aga me oleme igas olukorras kokku hoidnud ja ka piskust rõõmu tundnud! Kõik on tulnud samm-sammult! Tänaseks oleme ehitanud oma kodu.

Otsustasime juba abielu alguses, et millises olukorras me ka oleme, me ei hakka üksteist süüdistama ja tüli me oma koju kaasa ei võta. Me oleme mõistnud sõnade väge. Üksteist solvavad sõnad on meie kodus keelatud.

 

Kuidas tulete läbi suhtekriisidest?

L. Suhtekriisid tekivad sellest, kui on vähe suhtlemist, rääkimist. Sellepärast tuleb leida aega olla kahekesi ja rääkida oma muredest ja asjadest, mis vaevavad, siis ei teki suhtekriisi. Kriisid võivad tekkida üksteisest mööda rääkimisest, nt kui sa ei tunne inimest väga hästi, kui sa ei saa tema naljadest aru vms.

E. Ausalt öeldes, ma ei teagi, mis see on. Oleme abikaasaga jõudmas 40 eluaastatesse ja siis oleme omavahel naljatanud eakriisist. Kui meie elus on olnud pingeid, siis need on peamiselt seotud töö ja kohustustega. Kui on ka olnud vaja midagi selgeks rääkida, siis nelja silma all ja rahulikult.

 

Kas oskus konfliktisituatsioone lahendada on abieluõnne suurim saladus?

L. Abieluõnne üks osa on küll oskus konflikte lahendada, aga parim on neid ennetada, selleks pead sa inimest hästi tundma. Üksteise tundmaõppimine on kogu elu kestev protsess. Kuigi meie oleme olnud kaua abielus, suudame siiani üksteist üllatada ja seda mitte halvas mõttes.

E. Pigem on see oskus konfliktsituatsioone vältida. Mismoodi see konflikt siis tekib? Minu jaoks tekib konflikt näiteks piltlikult öeldes siis, kui ma punase tulega üle tee lähen. Mees, kes hakkab himustama oma ligimese naist, on väga suure konflikti lävel. Kui istud ristis kätega ja laiskled 3 kuud diivanil telekat vaadates, ongi konflikt tegelikult juba käes. Pannes oma lapsed pidevalt teleka ette, kuna pole aega nendega suhelda, jõuad ka mõne aasta pärast konfliktini, sest lastel pole sinuga, millest rääkida. Konflikt võib tekkida siis, kui midagi jääb õigel ajal tegemata. Ka Pühakiri annab sellele kinnituse – sa ei lõika sealt, kuhu sa pole külvanud!

 

Eino, viitad oma jutlustes tihti Lilianile ning ei ole kitsi tema tunnustamisega koguduse ees. Kui oluline on see, millisena me ise oma abikaasat näeme ja teda teistele esitleme?

E. Mul on “kiusatus” rääkida Lilianist igal pool. Ma hindan ja armastan teda väga. Kes ei tahaks siis heast naisest kiidelda? Ta on suure südame, kõva töötahtega ja hooliv naine. Ta on väga naiselik ja võluv, kuid mitte primadonna, kes nõuab, et talle kõik asjad ette-taha ära tehakse.

 

Milliseid väärtusi proovite edasi anda oma lastele, et nad võiksid ellu kaasa võtta tugeva abielukuvandi?

L. Parim, mis saame lastele edasi anda, on see, et nad näevad, kuidas vanemad üksteisest hoolivad. Meie peres on kallistamine väga tavaline: me ei lahku kodust, ilma et teineteist kallistaksime. Lapsed on ka selle tava üle võtnud. Pere pesamuna viis selle kombe koguni lasteaeda – enne ei saa koju tulla, kui kõik sõbrad on kalli saanud.

Asjad, mida lastele õpetame, on üksteise austamine ja hindamine.

E. Ausus. Töökus. Vanemate austamine. Avatud suhtlemine.

 

Tänasel päeval seisame silmitsi sellega, et seaduslikke liite luuakse vähe ning lahutuste arv on kõrge. Kas olete mõelnud, kuidas võiks kirik käesoleval hetkel esile tõusta piibelliku õpetusega abielust?

L. Kahjuks on tõesti nii, et abielu ei ole enam au sees. Inimesed kardavad abielluda, sest paljudel on negatiivne kogemus juba lapsepõlvest oma vanematega. Ma arvan, et kirikul võiks küll olla osa selles, et perekond uuesti au sisse tõsta, aga see on raske ülesanne, sest ka kristlaste seas on palju lahutusi. Seega on meil ennekõike vaja teha tööd kristlastega, et me oleksime ise maa soolaks ja valguseks. Et ilmalikku mõtlemist abielust (tarbija mentaliteeti) ei oleks ennekõike meis endis. Meil on vaja kogudustes rääkida perekonnast rohkem ja anda praktilist Jumala Sõnal põhinevat õpetust.

E. Loomulikult peaksime selles olema maa sool ja valgus. Paraku on kristlikud abielud väga tugeva löögi all. Küsin tihti, kas meil on õpetuse puudus? Mis on meil siis teadmistes nii vajaka, et elada ei oska? Loomulikult on vaja pidevat õpetust ja nõustamist, kuid minu arvates on peamine probleem südames. Südamega on inimesel juba algusest peale halvad lood olnud.

Kui Jeesuse juurde tuldi küsimusega, kas naisest tohib lahutada ja miks andis Mooses loa seda teha, vastas Jeesus, et “teie kurja südame pärast”.

Kas me ei leia oma abikaasas vigu? Loomulikult leiame! Mõned mehed kurdavad, et naine ei mõista süüa teha või on teine liiga paksuks läinud, pole selline nagu alguses vms. Eemaldumise ja lahutuse suur põhjus on ennekõike kurjas südames.

Minu käest on küsitud tihti, millise mehega mitte abielluda. Ära abiellu vägivaldse mehega ja selle kinnituseks vaata, kuidas ta käitub oma emaga. Kui ta pole austav, toetav ja lugupidav oma emaga, pole ta seda ka sinuga.

 

Kas Elu Sõnas on projekte või programme, mis mõeldud abielusuhte tugevdamiseks?

L. Meil on piiblikoolis õppeaine Perekond, mida me Einoga oleme andnud, ja samuti oleme käinud kodugruppides sel teemal rääkimas. Mitmel korral on olnud noortele selleteemalised seminarid ning ka pühapäevastel teenistustel oleme abieluteemat käsitlenud.

 

Kui tihti tuleb teil inimesi nõustada nende paarisuhtes?

L. Eks ikka inimesi tuleb, aga tihti tullakse siis, kui probleem on juba väga suureks läinud ja ise enam hakkama ei saada. Ja siin on alati ka see pool, et kas tegelikult tahetakse nõu saada või hoopis endale õigustust valesti käitumiseks. Meil kõigil on üks Jumala Sõna ja Jumal peab abielu pühaks, meie peaksime seda samuti pühaks pidama. Tihti ongi probleem selles, et tahetakse ainult hüvesid ja mitte hinda maksta.

E. Ikka tuleb. Meie asi on neid suunata.

Kunagi juhtusin nägema seinal kirja, kuhu oli kirjutatud “Jeesus on vastus! – Aga mis on küsimus?”. Me tahame Jumalalt vastust, aga kas me julgeme avada ennast ja rääkida asjadest nii nagu nad on. Olen märganud, et teinekord ei vaja me “korrektset” vastust, vaid õiget ja ausat küsimust.

 

Millised on esmased soovid, mis annate kaasa värskelt kihlunud paaridele ja vastabiellunuile?

L. Esimene asi, mida rõhutan, on see, et kui sa oled kristlane, siis abiellu kristlasega: inimesega, kes armastab Jumalat ja tahab Teda teenida. Sellega väldid sa edaspidiseid probleeme näiteks lastekasvatamisel. Rõhutame seda, et abielu on andmine. Annad armastust, saad armastust.

Soovitan ka seda, et laste saamisega võiks oodata paar aastat, et üksteisega harjuda.  Leidke koos (vaimuliku – toim.) teenimise võimalus kohalikus koguduses, see liidab suhet.

E. Andke üksteisele aega kohaneda. Suur tähendus on sõnal “kompromiss”. Nii mees kui naine tulevad oma taustast, perekommetest jne. Üks pooltest ei saa teisest lihtsalt “üle sõita”. Jumal aga on kinkinud igale uuele perele väga palju vabadust korraldada oma ühine elu nii nagu nad seda õigeks peavad.

 

Mida soovi(ta)ksite meie lugejaile?

Kui sa oled leidnud endale hea kaasa, siis tuleb teda hoida ja kaitsta. Abielu on õnnistuseks.

 

Eino ja Lilian Lilleleht on 1991 aastast Tartu Elu Sõna Koguduse liikmed. 25.09.1992 Eino ja Lilian abiellusid. 2006 aastast on Eino Lilleleht Tartu Elu Sõna Koguduse pastor.

 

Intervjueerinud  Kaili Särg

08.11.2009, isadepäev

Aasta tagasi: Ärkasin sel hommikul kella nelja ja viie vahel ning läksin tualetti. Tagasi tulles ja voodisse hetes tundsin nagu uriini voolaks edasi. Tõusin elevuses istukile ning järgmisel hetkel kais “pauhh” ja minust hakkas välja voolama koletumal kombel vett. Kuna seda vett tilkus veel järgmiselgi päeval ehkki kandsin extra-large sidemeid, jääb üle vaid imestada, et sünnitustegevuse käigus oli veel vaja lootekott katki teha, et kõik vesi (ma ei saa aru, kust see “kõik vesi” veel sinna jäänud oli) välja saaks tulla. Sünnitus ise leidis asset üheksanda novembri õhtupoolikul, kõige õnnelikumal isadepäeval.

Täna: Isadepäeva hommikul sõitsime Tartusse kirikusse. Laine-Liise on koguduses käimisega harjunud ja alguses seadsimegi sammud julgelt keskmiste pingiridade poole. Liise muidugi tahtis pinkide toel ning roomates (tegelikult ei meeldi mulle, kui ta igal pool kättpidi roomab, aga teda on ka raske takistada) ringi liikuda ja inimesi uudistada. Meie ees istus üks väike tüdruk, ilmselt vanaemaga, ning tema roosad saapad olid ilusasti tooli alla asetatud. Laine-Liise nägi saapaid ja tegi ilme, mis ütles: “see on alles saak!”. Tüdruk nägi seda ja tegi ilme, mis ütles: “ma hakkan nutma, kui see pisike tita mu saapad endale võtab!”. Otsustasime, et kolime istmeridade võrra kõvasti tahapoole ning ülejäänud aja veetis Liise mängunurgas pliiatseid, värviraamatuid ning mänguasju uudistades.

Peale kirikut võtsime suuna Viljandisse. Kuna Laine-Liise sündimine sai alguse eelmise aasta kaheksandal novembril ning lõppes isadepäeval ja sel aastal olid kaheksas ning isadepäev ühel päeval, otsustasime minu vanematega pidada sel päeval tüdruku sünnipäeva.

Viljandis oli tore. Lisandra oli oma emme ja issiga juba kohal ning saime neilt kingituseks roosa beebinuku ja tudukombe. Vanaema ja vanaisa kinkisid Liisele auto, kuhu saab eri kujudega klotse sisse panna. Onu Tarvilt olid kingituseks mõnusad paksemad sukkpüksid. Viljandisse olid saabunud ka Lisandra ja Leine-Liise Omaklubi särgid ja pea askeldasidki mõlemad roosades särgikestes ja sukkpükstes.

Minu ema ja isa pidid vahepeal haiglas käima mu vanaema vaatamas. Olin kurb, et vanaema haiglas on ja veelgi kurvem, et mina teda vaatama minna ei saanud. Kuna olen viimastel päevadel päris haige olnud ja lisaks veel rase ka, ei tahtnud riskima hakata, et saan veel mõne pisiku juurde või viin omalt poolt midagi haiglasse. Aga minu vanavanematelt oligi juba eelmisel korral kingitus saadud – imearmas komplekt fliisist mütsi, salli ja kinnaste näol.

Võtsime mehega hommikul kodust kaasa uhke kintsu lambaliha, mida mu vanemate haiglaskäigu ajal mees valmistama hakkas. Mina otsustasin sellal hakata ennemalt mainitud klotsiautole kleepse peale kleepima, et asi ikka ilus ja värviline oleks. Liise vaatas huviga pealt ja ega ma sel hetkel mingit ohtu aimata ei osanud. Kui mu töö valmis sai, tuli aga välja, miks on väga vale sellist asja lapse silme all teha. Väikesel nimesel on ju ka loogika ja tema loogika ütles, et kui emme need toredad värvilised pildid mänguasja peale saab, käivad need ka ära (ilmselt tuleneb see ka meie kodustest harjumuspärastest mängudest, kus mina puzzlesid kokku panen ja Laine-Liise neid jälle lahti võtab). Minu pusimistöö lõppes siis sellega, et natuke aega oma asjadega tegelenud, sain näha, kuidas laps sööb autokleepse. Kuna kirjutan selle päeva mälestusi veidi hiljem võin öelda, et järgmiseks hommikuks oli veel üks kleeps alles ja lõunaks oli seegi maha tiritud ja kaunistab nüüd mänguasjakasti.

Lihapraad oli mõnus, ehkki mees ei jäänud päris rahule. Kuna ta pole varem nii suurt lambatükki korraga teinud, jäi tema jaoks roog veidi magedaks, aga samas söödi kõik ära ja mina küll mingit probleemi ei näinud.

Kohale tuli ka Laine-Liise ristiema (noh ok, ametlikult on ristimistalitus veel toimumata, aga kui me teame, et see niikuinii sedamoodi olema saab, võime teda ju juba praegu sellesse rolli kuuluvaks lugeda), emme ammune hea sõbranna Triin. Ristiema kinkis Laine-Liisele ksülofoni ja Elevandi, kes ütleb: “I love you!!”. Ütleme nii, et selle ootamatu ingliskeelse mänguasja peale tegi sünnipäevalaps esimese hooga päris hapu näo.

Kõige viimased külalised olid tädi Sirli, Ats ja nende koer Dexter. Nemad kinkisid tibule ilusa juturaamatu “Hambahaldjas” (see raamat oli nii armas, et õhtul kiirelt lugedes tuli lausa pisarake silmanurka) ja pudeli asjalike vidinatega, milledest osa kohe käiku läksid.

Kahjuks polnud perekondlikule koosolemisele siis saabunud ei mu vanavanemad ega täditütar, kellega meil praegu paralleelselt kulgev rasedus käsil on. Mõnus päev oli siiski – sai mõnusat vanaema (minu ema) valmistatud saia-küpsist, maitsvat lihapraadi ning emme patustas üle aasta esimest korda ka alkoholiga – võttis pool pokaali shampust (eelmine kord kui üle pika-pika aega alkoholilonksu võtsin oli see samuti shampus ja Laine-Liiset oodates). Ja pole midagi vaja imestada, et kirjutan selle päevaga seoses toidust – ma olen ju ikkagi lapseootel ja kõigil, ka lootel, on õigus kuidagi peost osa saada.