Missiooni varjus: viimased päevad kodus

DSC_0059

Laur ja tüdrukud Pangodi järve ääres

Mul oli ligi viis kuud aega harjuda mõttega, et Lauri sel suvel pole. Et Laur on Liibanonis ja mina lastega siin Eestis. Viis kuud on pikk aeg. Piisavalt pikk, et aeg-ajalt tundus nagu olekski missioon lihtsalt miski meie mõtetes. Üks jututeema, aga ei midagi reaalset ega käegakatsutavat. Ent kui maikuu esimesed nädalad märkamatult edasi liikusid, seisime üha enam silmitsi sellega, et “see aeg” on kätte jõudnud.

Viimased nädalad olid tegusad, ent siiski perekesksed. Kuna Lauril algas töö juurest puhkus, kuid missioonini oli veel pisut aega, saime tavapärasest rohkem koos olla. Selle üle oli meil kõigil hea meel. Teadmine, et issi läheb ära, oli ka tüdrukutele (eriti Liisele) raske, mistõttu oli väga vajalik aeg, mil nad said rohkem isa aega ja tähelepanu.
Kui te nüüd arvate, et kõik oli puhas idüll, siis eksite. Continue reading

Advertisements

Elu au pair’ga: uus algus

Nüüd, kus Lina on meiega olnud poolteist nädalat, saan teha esmased kokkuvõtted, kuidas asjalood on läinud.

Esiteks tabas meid just Lina saabumise ajal kõhuhäda. Lapsed oksendasid ning nii ühel kui teisel oli vahelduva eduga kõht lahti või väike palavik. Mina ja Laur pääsesime küll peamiselt ebameeldivustundega kõhus, kuid näiteks poisid olid väga rivist väljas. Ja loomulikult sai see tugev tõbi ka meie uue abilise kätte. Päris omapärane tervituskink…

Kuidas on elu koos Linaga? Kui peaksin ühe sõnaga vastama, siis ütleksin, et rahulik. Lina on küllaltki vaikne ja tagasihoidlik inimene ehk pigem introvertne, mis omakorda on küllaltki vastandlik Hannah’le. Ma ei ütle, et see paha oleks. Vaikselt oleme ikkagi üksteist rohkem ja rohkem tundma õppinud ja üldiselt on mul väga hea meel, et ta on koos meiega. Seda võib ka meie elamisest näha. Vinge on minna õhtul magama korras tubadega ja ärgata üles korras elamises. Ma ei ütle, et mul üksi olles alati oleks 100% kaos valitsenud, aga kohati läks asi küll sellistesse mõõtudesse, et joonele saamiseks pidin nägema tohutut vaeva. Kuna aga Lina tundub olevat väga korraarmastaja ja teadmine, et keegi aitab, motiveerib ka ennast rohkem, siis sellega on minu õlult langenud üks väga-väga suur koorem.

Lastele tundub Lina väga meeldivat. Nii nagu eelmisegi abilisega, on tal kõige kergem olnud side leida Karliga. Karl vajab peamiselt sülle võtmist, kui emmel pole aega, beebilikult suhtlemist ja aeg-ajalt lohutamist. Seda kõike saab teatud piirideni ka abiline teha. Küll aga oli algus jälle keeruline Rainiga, kes võttis taas mitu päeva nutmiseks (eks haigus mängis sealjuures oma rolli) ja Lina täielikuks ignoreerimiseks. Toon näite: Rain palus ketsupit ja Lina tahtis seda talle panna, mille peale Rain karjuma hakkas ja andis teada, et ainult emme võib seda toimingut läbi viia. Peab aga siiski nentima, et Lina on lastega väga osav (tal on endal neli venda ning varasem kogemus au pair’na) ning üsna varsti ei suutnud Rain enam vastu panna võimalusele Linaga mänguautodega kihutada, ronida või Legodega mängida. Ja lõpuks hakkas poiss Linat kutsuma samamoodi kui Hannah’t ehk Hello’ks…

Hannah’i teema on viimasel ajal samuti aktuaalne. Meil on endiselt temaga väga head suhted ja räägime Skype’s umbes üle nädala. Märtsis läheme talle Austriasse külla. Kuna Hannah on olnud ka väga toetav minu otsingutes uue abilise osas, siis oli ta väga uudishimulik, et teda live’s näha. Paraku ei läinud see arvutikõne, kus meie kaks abilist kohtusid, kuigi hästi. Nad on lihtsalt nii erinevad isiksused, Lina tunneb end kindlasti pisut Hannah’ga võistlevat või tema varjus käivat ning lõppkokkuvõttes oli õhus ootamatu pinge igas lauses, mis nad omavahel vahetasid. Igal juhul ei muuda see pisiasi eraldi võttes minu arvamust kummastki tüdrukust kuidagi halvemaks. Eks elus ongi nii, et mõned inimesed klapivad paremini, teised mitte nii hästi. Mulle on ikkagi olulisim, et mina nende mõlemaga sobiksin.

Mida me Linaga teha oleme jõudnud? Aus vastus on, et peaaegu mitte midagi… Olime haigetena kodus, kuni Laur 5 päeva Paldiskis õppustel oli (räägin sellest ilmselt lähiajal pikemalt), oleme sõidutanud lapsi kooli ja trenni, korra sai Lina hobuse ja lumesaani selga ning eile külastasime Lõunakeskust ja käisime hiljem Asian Chef’s söömas. Lõunakast ostsime Sportlandist mulle treeningjalatsid ning talle treeningrõivad ja Sportlandi outletist saime Linale ka jalanõud. Kogu varustus olemas, sai Lina õhtul minna Otepääl jõusaali, kuni tüdrukud trenni tegid ja mina poes käisin. Jõusaal on nimelt olnud üks tema põhilisi hobisid Ukrainas, aga paraku unustas ta trenniriided kaasa pakkida…

Homme – ma loodan – tuleb meil põnev päev, kuhu mahub rohkem elamusi. Linal on sünnipäev ja tahame ta viia sel puhul suusatama (Kuutsekale või Munakale, nagu rahvakeeli neid kutsutakse), mis saab ka mulle olema esimene sellelaadne kogemus. Tõenäoliselt teen varahommikul ka võimalikult tervisliku koogi (ärgem unustagem, et mul on trenni- ja dieediperiood) või lasen Lauril midagi poest tuua… Kuidas aga päev täpsemalt kujuneb, saan ikkagi öelda pärast homset.

 

jqkdup

Ratsanikud

 

Karl on aastane

Kuigi sellest on juba pisut rohkem kui nädalajagu aega möödas, sai Karl vahepeal 1-aastaseks. Pidasime kohe mitu pidu maha ja võõrustasime erinevaid külalisi, kellest mõnda nägime koguni esimest korda.

Nagu ma korduvalt rääkinud olen, kuulun lastega erinevatesse facebook’i beebigruppidesse. Karliga lausa kahte erinevasse. Ühes olen vähemaktiivne, aga see grupp on ka üldiselt pisut väiksem ning vaiksem. See kõik aga ei tähenda, et seal poleks toredad inimesed ja väga vahva on, et nende Tartu pool saab üsna tihti kokku. Olen ise ühel sellisel viibimisel koos Karliga käinud. Juba siis olin kindel, et ühel päeval peame nad meilegi külla kutsuma.

Beebide ja nende vanematega kohtumiste korraldamine polegi alati väga kerge. Palju on vaja plaanida, lisaks võivad inimesed riburadapidi haigestuda. Seekord juhtuski nii, et reaalne võimalus meid külastada tekkis alles jaanuarikuusse. Ja väga sobivalt sai selleks valitud Karli sünnipäev. Kohe see päris õige kuupäev.

Ma tegelikult ei uskunudki, et meid nii palju kohale tuleb. Tavaliselt on neid, kel viimasel hetkel midagi vahele tuleb (haigestumine, teised plaanid…) üksjagu, aga seekord vist tõesti olid kohal kõik, kes tulla plaanisid. Lisaks paljudele emmedele ja titadele olid kohal ka kaks issit, kellest üks oli muidugi Laur.

Meil oli väga vahva. Ma küll olin end liialt rakkesse ehk pannud (koristasin viimse hetkeni, eriti kuna vahetult enne seda otsustasid loomad pättusi teha, nt kass koridori pissida…) ja vaaritasin isegi sooja toidu, aga ma lihtsalt ei kujutanud seda teistmoodi ette. Ikkagi sünnipäev!

Teist korda sain ma vaaritada kolm päeva hiljem, kui minu ja Lauri perekonnad tulid samuti sünnipäevale. Seekord oli toiduvalmistamine isegi keerulisem. Minu õel ja emal on diagnoositud tsöliaakia, Lauri perekonnas on neid, kes ei söö piima, muna vms. Ma ikka kohe nuputasin, et mida neile valmistada. Aga lõppkokkuvõttes sain tehtud kooki ja küpsised, mis vastasid kõigile kriteeriumitele ning põhiroaks sai ahjuliha ja köögiviljad.

Aga nüüd pisut sellest aastasest pojast endast. Peod on väga toredad, aga ei tohi ka päevakangelast ennast unustada.

Mida teeb/oskab/omab aastane Karl:

  • Esimese asjana kargas mulle kohe pähe mõte, et lõpuks ometi ta magab täitsa normaalselt. Pärast seda, kui otsustasime, et loobume ka lutipudelist, on Karl lõpuks ometi hakanud magama enamjaolt terve öö. Tavaliselt tähendab see seda, et magama läheb ta vahemikus 20:00-21:00 ja ärkab hommikul kuskil kella kaheksa ja kümne vahel. Neil päevadel, kui ma ei pea Lauri ja Liise pärast palju varem ärkama, on Karli uneajad täielik luksus.
  • Karl sööb põhimõtteliselt kõike. Ma pole märganud, et ta toidu osas kuigi pirts oleks.
  • Karli esimene sõna on “Aitäh”. Ta on tõesti osav selle kasutamises. Mõnikord harjutab ta seda päevad läbi. Ja kuigi see võib aeg-ajalt ka midagi muud tähendada, siis see on poisil selge, et kui talle ikka süüa vms. antakse, tuleb alati “aitäh” öelda.
  • Karl ei kõnni. Juba oktoobrist alates harjutab pojake seismist ilma toeta ning toe najal kõndima hakkas ta veel varem, aga päris iseseisvaid samme veel ei tule. Ma kohe üldse ei muretse! Tüdrukud olid aasta ja üks kuu vanad, kui nemad kõndima hakkasid ja Rain tegi seda veel kuu aega hiljem. Ma olen absoluutselt seda meelt, et kõik lapsed hakkavad käima, kui nad selleks valmis on ja ise ma selle nimel mingeid ekstrapingutusi ei tee. Nii mõneski mõttes on lapse tervisele isegi hea, kui ta liiga vara jalule ei saa 🙂
  • Karlil on tükk tegu hammaste kasvatamisega. Kuus hammast on pojal juba sügisest saati suus, aga viimased kuu aega on ta üritanud olukorda suus täiendada. Hetkel on ees näha kindlalt seitse hammast ja taga kumab neid veel. Arusaadavalt on Karl seetõttu viimasel ajal üsna pahas tujus.
  • Karli lemmikinimene on emme, mis pole kuigi imekspandav. Kui mind läheduses pole, on ta väga rahul ka teiste inimestega, aga kui mina silmapiiril, ei saa must pikalt eemalduda. Eriti, kui hambad kasvavad, sest kellele ikka on parem muret kurta kui oma emmele 🙂
  • Karl on uudishimulik, aga mitte hulljulge ega liiga tormakas. Ta on asjalik, aga mitte ülimalt aktiivne. Võrreldes vennaga samas eas, on ta pisut rahulikum ja leebem kuju. Aga kui ikka näiteks pudruhelveste pakk käeulatusse satub, lennutab temagi seda mõnuga igas ilmakaares, seega pisemaid äpardusi tuleb talgi ette.

Ma olen väga põnevil, milliseks kujuneb see uus aasta koos Karliga. Vahemikus aasta kuni kaks aastat hakkab järjest rohkem kujunema lapse iseloom. Koos kõndimise ja sõnadega hakkad üha rohkem mõistma, milline on su lapse loomus. Teisalt on see minu jaoks ka raske aeg, kuna aasta kuni 3-aastane laps vajab väga palju jälgimist ning seda, et silmad-kõrvad teinekord väga kaugele ulatuksid. Ma loodan, et minu silmad saavad olema väga suured ja kõrvad väga pikad ning lõppkokkuvõttes saab vahvat ikkagi olema rohkem kui rasket.

34gqatf

Karl oma sünnipäeval kastis

Suur tänu kõigile, kes meiega Karli aastaseks saamist tähistasid ning neilegi, kes häid soove muul moel saatsid!

Kokkuvõte septembri algusest

Tahtsin kirjutada kokkuvõtet septembri esimesest nädalast, aga seda on juba kolm päeva edasi nihkunud, seega tuleb veidi rohkem juttu 🙂

Mis siis vahepeal on toimunud:

Väljakutse: treening – mäletate, et ma pidasin igapäevast trenni kõige raskemaks väljakutseks septembrikuus? Ma eksisin. Ma lausa naudin iga päev seda 30. minutit, mis on ainult minu jaoks. Kuna ma olin alustades ikka väga-väga nõrk, siis nädala ajaga olen saavutanud vastupidavuse osas lausa hämmastavad tulemused. Ainus, mis ma veel sooviksin, oleks nihutada trenniaeg veidi varasemale kellale, sest praegu on reaalsus see, et enamasti jõuan liikuma hakata alles kümnest õhtul…

Väljakutse on peaaegu 100% täidetud (teisipäeviti ja neljapäeviti on mu treeningkava 20-minutiline).

Väljakutse: nisujahuküpsetistest loobumine – nagu ma arvasingi, oli see kõige kergem väljakutse üldse. Aaa… – üks keeruline hetk siiski oli. Sõitsin Viljandist Otepääle ning olin veidi näljane. Sealsamas aurasid kõrvalistmel mu vanaema küpsetatud ahjusoojad lihapirukad ja magus kook. See lõhn oleks võinud hulluks ajada 🙂 Suutsin siiski kiusatusele vastu panna ning hiljem rändasid ahvatlevad küpsetised Lauri, laste ja ootamatute külaliste kõhtu.

Väljakutse on põhimõtteliselt täielikult täidetud, norida saab selle kallal, et sõin ükspäev suppi, milles olid valged makaronid 🙂

Väljakutse: ärgata kell seitse ja võtta aeg Jumala jaoks – ma poleks uskunud, et see nii raskeks kujuneb! Praeguseks olen aru saanud, et kell 7 ärgata on minu jaoks hetkeoludes võimatu. Küll aga olen teinud selle eesmärgi ümber (ma tean, et nii pole aus, aga muidu tõesti ei toiminud) ja ma ärkan võimalikult vara (väga ebamäärane, eks 😀 ) ja võtan peale ärkamist esimesel võimalusel aja Jumala jaoks. Piiblilugemine pole ka päris plaanipäraselt läinud, aga olen enam-vähem loodetud järjel.

Paneksin ülesande täitmisele hinde “rahuldav”.

Tervis – on olnud aktuaalne teema, eriti Rain Meinhardi puhul. Möödunud nädalal jõudis ta olla järjekordses kõrgemapoolses palavikus (38,5-ringis) ning hakata köhima. Tänu Jumalale, tänaseks on olukord palju parem. Ka ma ise olen kergelt köhane olnud, aga samuti paranevas trendis.

Vaba aeg – mul on olnud toredaid tegemisi. Möödunud reedel käisin õde Eleri sünnipäeval ning kohtusin ka teiste oma pereliikmetega, kes Viljandimaal asuvad. Laupäeval võeti maal kartuleid ja jõudsin täpselt selleks ajaks, et väsinud töölistele (ootamatuid külalisi oli üksjagu) toit valmistada. Pühapäeval õnnestus mul aga võõrustada Lauri keskkooliaegse klassiõe peret.

Minisünna – esmaspäeval sai Rain Meinhard 4-kuuseks. Me isegi peaaegu ei pannud seda seekord tähele. Aga poiss on tubli ja asjalik, mida ilmestab ka täna temast saadud pilt:

DSC_0019

Tüdrukute trenn – Laine-Liise alustas neljandat ja Melissa-Mai teist aastat (ilu)võimlemises. Sel aastal oli mure seoses sellega, et Laine on juba mitu aastat pisikeste trennis olnud ja ta tõsteti suuremate gruppi, Melissa aga jäi väikeste hulka. Tehniliselt oleks see mulle täiesti ok olnud, aga kuna neil trennidel on oluline kellaajaline vahe ja ma pean kogu selle aja Otepääl koos titaga ootama, sai asja treeneriga arutatud ning praegu proovime, kuidas Melissa-Mai saab hakkama suuremate tüdrukute trennis. Seni on alust arvata, et me ei teinud valet otsust 🙂

Tüdrukutega tegelemine – suvi on läbi ja taas peab rohkem vaatama, et ka tüdrukutel oleks tegevust, mis neile meeldiks, aga samas arendaks. Melissa-Mai õpib omas tempos tähti ja häälib sõnu väga kenasti. Laine-Liise hakkas tänasest pidama lugemispäevikut, millest ta on nii vaimustuses, et luges kohe järjest kaks pisikest raamatut läbi. Veel avastas ta enda jaoks joonlaua ning õpetasin teda sellega ümber käima ehk sirgeid jooni tegema ning (minu tehtud) joonte pikkusi mõõtma. Numbrite kirjutamine vajab Liisel veel harjutamist, aga muidu oli ta väga tubli.

DSC_0034

Ilu – ma olen ammu mõelnud ära proovida ripsmete ja kulmude keemilise värvimise, aga seni pole kuidagi sinnani jõudnud. Lauri õde, kes on kõrgharidusega juuksur ja muidu üleni andekas inimene, on ka sellealase koolituse saanud ning tema eestvedamisel sai mu soov teoks. Olen väga rahul ja tänulik – nii mõnus on iga kell peegli ette minna ja tunda end justkui värskelt meigituna. Kohe palju ilusam tunne on 🙂

Seened – tänavu on erakordne seene-aasta. Kõige tublim seenekorjaja meie peres on seni olnud Laine-Liise, kes on alati end kaasa pookinud, kui keegi sammud metsa seab. Nii olen ma sügavkülma saanud üksjagu kukeseeni ja puravikke. Lisaks sain ma Viljandis käies emalt isa korjatud kuuseriisikaid, mida praadisin ja hunniku kupatamisseeni. Minu jaoks oli kogu see puhastamis- ja kupatusprotsess päris uus ning pikk ja väsitav protsess. Lõpuks sain siiski ühe korraliku seenesousti ja hapukooresalati ning kaks purki soolvees seeni.

DSC_0044

Ühesõnaga, päris põnevad poolteist nädalat on olnud.  Üritan mõelda, kas sai ikka kõik oluline kirja pandud, aga praegu ei tule tõesti rohkem midagi meelde 🙂

 

 

 

 

08.11.2009, isadepäev

Aasta tagasi: Ärkasin sel hommikul kella nelja ja viie vahel ning läksin tualetti. Tagasi tulles ja voodisse hetes tundsin nagu uriini voolaks edasi. Tõusin elevuses istukile ning järgmisel hetkel kais “pauhh” ja minust hakkas välja voolama koletumal kombel vett. Kuna seda vett tilkus veel järgmiselgi päeval ehkki kandsin extra-large sidemeid, jääb üle vaid imestada, et sünnitustegevuse käigus oli veel vaja lootekott katki teha, et kõik vesi (ma ei saa aru, kust see “kõik vesi” veel sinna jäänud oli) välja saaks tulla. Sünnitus ise leidis asset üheksanda novembri õhtupoolikul, kõige õnnelikumal isadepäeval.

Täna: Isadepäeva hommikul sõitsime Tartusse kirikusse. Laine-Liise on koguduses käimisega harjunud ja alguses seadsimegi sammud julgelt keskmiste pingiridade poole. Liise muidugi tahtis pinkide toel ning roomates (tegelikult ei meeldi mulle, kui ta igal pool kättpidi roomab, aga teda on ka raske takistada) ringi liikuda ja inimesi uudistada. Meie ees istus üks väike tüdruk, ilmselt vanaemaga, ning tema roosad saapad olid ilusasti tooli alla asetatud. Laine-Liise nägi saapaid ja tegi ilme, mis ütles: “see on alles saak!”. Tüdruk nägi seda ja tegi ilme, mis ütles: “ma hakkan nutma, kui see pisike tita mu saapad endale võtab!”. Otsustasime, et kolime istmeridade võrra kõvasti tahapoole ning ülejäänud aja veetis Liise mängunurgas pliiatseid, värviraamatuid ning mänguasju uudistades.

Peale kirikut võtsime suuna Viljandisse. Kuna Laine-Liise sündimine sai alguse eelmise aasta kaheksandal novembril ning lõppes isadepäeval ja sel aastal olid kaheksas ning isadepäev ühel päeval, otsustasime minu vanematega pidada sel päeval tüdruku sünnipäeva.

Viljandis oli tore. Lisandra oli oma emme ja issiga juba kohal ning saime neilt kingituseks roosa beebinuku ja tudukombe. Vanaema ja vanaisa kinkisid Liisele auto, kuhu saab eri kujudega klotse sisse panna. Onu Tarvilt olid kingituseks mõnusad paksemad sukkpüksid. Viljandisse olid saabunud ka Lisandra ja Leine-Liise Omaklubi särgid ja pea askeldasidki mõlemad roosades särgikestes ja sukkpükstes.

Minu ema ja isa pidid vahepeal haiglas käima mu vanaema vaatamas. Olin kurb, et vanaema haiglas on ja veelgi kurvem, et mina teda vaatama minna ei saanud. Kuna olen viimastel päevadel päris haige olnud ja lisaks veel rase ka, ei tahtnud riskima hakata, et saan veel mõne pisiku juurde või viin omalt poolt midagi haiglasse. Aga minu vanavanematelt oligi juba eelmisel korral kingitus saadud – imearmas komplekt fliisist mütsi, salli ja kinnaste näol.

Võtsime mehega hommikul kodust kaasa uhke kintsu lambaliha, mida mu vanemate haiglaskäigu ajal mees valmistama hakkas. Mina otsustasin sellal hakata ennemalt mainitud klotsiautole kleepse peale kleepima, et asi ikka ilus ja värviline oleks. Liise vaatas huviga pealt ja ega ma sel hetkel mingit ohtu aimata ei osanud. Kui mu töö valmis sai, tuli aga välja, miks on väga vale sellist asja lapse silme all teha. Väikesel nimesel on ju ka loogika ja tema loogika ütles, et kui emme need toredad värvilised pildid mänguasja peale saab, käivad need ka ära (ilmselt tuleneb see ka meie kodustest harjumuspärastest mängudest, kus mina puzzlesid kokku panen ja Laine-Liise neid jälle lahti võtab). Minu pusimistöö lõppes siis sellega, et natuke aega oma asjadega tegelenud, sain näha, kuidas laps sööb autokleepse. Kuna kirjutan selle päeva mälestusi veidi hiljem võin öelda, et järgmiseks hommikuks oli veel üks kleeps alles ja lõunaks oli seegi maha tiritud ja kaunistab nüüd mänguasjakasti.

Lihapraad oli mõnus, ehkki mees ei jäänud päris rahule. Kuna ta pole varem nii suurt lambatükki korraga teinud, jäi tema jaoks roog veidi magedaks, aga samas söödi kõik ära ja mina küll mingit probleemi ei näinud.

Kohale tuli ka Laine-Liise ristiema (noh ok, ametlikult on ristimistalitus veel toimumata, aga kui me teame, et see niikuinii sedamoodi olema saab, võime teda ju juba praegu sellesse rolli kuuluvaks lugeda), emme ammune hea sõbranna Triin. Ristiema kinkis Laine-Liisele ksülofoni ja Elevandi, kes ütleb: “I love you!!”. Ütleme nii, et selle ootamatu ingliskeelse mänguasja peale tegi sünnipäevalaps esimese hooga päris hapu näo.

Kõige viimased külalised olid tädi Sirli, Ats ja nende koer Dexter. Nemad kinkisid tibule ilusa juturaamatu “Hambahaldjas” (see raamat oli nii armas, et õhtul kiirelt lugedes tuli lausa pisarake silmanurka) ja pudeli asjalike vidinatega, milledest osa kohe käiku läksid.

Kahjuks polnud perekondlikule koosolemisele siis saabunud ei mu vanavanemad ega täditütar, kellega meil praegu paralleelselt kulgev rasedus käsil on. Mõnus päev oli siiski – sai mõnusat vanaema (minu ema) valmistatud saia-küpsist, maitsvat lihapraadi ning emme patustas üle aasta esimest korda ka alkoholiga – võttis pool pokaali shampust (eelmine kord kui üle pika-pika aega alkoholilonksu võtsin oli see samuti shampus ja Laine-Liiset oodates). Ja pole midagi vaja imestada, et kirjutan selle päevaga seoses toidust – ma olen ju ikkagi lapseootel ja kõigil, ka lootel, on õigus kuidagi peost osa saada.