Missiooni varjus: kuidas läheb Lauril ja kuidas ma teda sünnipäeval üleliia rõõmsaks ei teinud

DSC_0319

Usun, et paljud on uudishimulikud, et saada teada, kuidas läheb Lauril kaugel Liibanonis. Kõike ma ei tea ja kõike pole ka asjakohane edasi rääkida, aga pisut võin teid valgustada

Kaks nädalat oleme Lauriga iga päev kirja teel vestelnud. Ainult ühe korra jätsin mina kirjutamata, aga siis leidis ta sellele põhjenduse blogist. Mul oli lihtsalt sedavõrd tempokas päev, et ma ei jõudnud topelt kirjutada. Laur aga jälgib siinset lehte hoolikalt, mistõttu sai ta meie tegemistest sel moel osa.  Continue reading

Blogida või mitte blogida – see on küsimus

Mitu nädalat olen olnud tubli. Need, kes teavad mu facebooki lehekülge, need võivad seda kinnitada. Olen sinna järjepidevalt midagi kirjutanud või erinevat vähegi jagamisväärset materjali levitanud. Aga siinne blogi on ikka unes…

Seda ma vist ei pea kordama hakkamagi, et esimene põhjus, miks ma ei kirjuta, on aeg. Aeg ja energia. Ma lihtsalt tunnen, et ei suuda enda päevadesse blogimist mahutada ja õhtuti olen kui tühjaks lastud õhupall… Seda viimast võib mu abikaasa kinnitada! 😉

Kirjutamiskriisi taga on aga veelgi põhjuseid. Need on juba palju sügavamad. Päevad ja ööd, mil leian vabu mõttemõlgutuse hetki, mõtlen sellele, kas ma ikkagi tahaksin olla blogija. Las ma toon punkthaaval välja oma kõhkluste põhjused:

  • ma tõesti talun väga halvasti kriitikat. Kuigi emadus on mind palju tugevamaks muutnud, olen sisimas teiste arvamuse osas endiselt ebaküps inimene. Mulle on kerge haiget teha ja üks valesti öeldud sõna võib mu meeltes leierdada veel väga pikka aega… Ainus kord, mil ma oma elus olen kirjutanud peavoolumeediasse, sai lehekülg minu arvelt tohutu skoori klikke ning mina sügavad haavad sellest, kuidas inimesed võivad minust nii valesti aru saada ja kui hirmsaid asju võib kommenteerida kellegi kohta, keda sa ei tunnegi.
  • blogi kujundab selle, kellena mind nägema hakatakse. Head tuttavad teavad ikka, kes ma tegelikult olen, kuid inimesed, kes õpivad mind ja meie pere tundma üksnes blogi kaudu, loovad endale kuvandi nende endi taustade põhjal. Aastatepikkune kogemus internetis on mulle näidanud, et ka pikaajalise netisuhtluse järel võidakse sind pidada kelleksi hoopis teiseks kui sa reaalelus oled.
  • blogi laienemisega võib tekkida avalik huvi. Ühest küljest on see hea. Enamik blogijaid tahakski olla rohkem nö pildil. Ka Laur on mulle öelnud: “Kui sa tõesti tahad seda teha, miks sa siis ei tee juba täiega?”. Aga kas ma tõesti tahan seda? Kas ma tahan, et minu juttudest hakatakse kontekstiväliseid asju välja rebima ja et tekivad inimesed, keda huvitaksid ennekõike skandaalid, mida suudaksin pakkuda…?
  •  ja kui jutt juba skandaalidele läks, siis mulle ei meeldi intriigid ja skandaalid. Mulle ei meeldi õelus ja mõnitamine. Mulle ei meeldi roppused ja rõvedused. Nagu Laur jällegi öelnud on: “Kui sa tahad kirjutamisega läbi lüüa, siis on kaks asja, mis müüvad – seks ja vägivald!”. Uurisin muidugi kohe, et kus ta pereblogides seksi on näinud. Seepeale teatas mees, et Mallukas on neid teemasid käsitlenud küll… Ma pole kunagi ette kujutanudki, et Laur mingeid pereblogisid loeks… See, et ta üldse Malluka nime on meelde jätnud (veel mingi aastake tagasi pidin seletama, kes too selline on), tuli mulle samuti üllatusena 🙂 Paraku on tal siiski omajagu õigus: jääb tõesti mulje, et kõikvõimalikud intriigid ja “ära panemine” on põhilised asjad, mis blogimaastikul ilma teevad
  • mul on siiras mure laste pärast. Kui osad blogiemmed räägivad kõigest julgelt ja ei tundu muretsevat, kuidas see nende järeltulijaid mõjutab, siis mina kindlasti nii ei saa. Loomulikult arvan ka mina, et mu tütred on maailma kauneimad, aga ikka ei julge ja ei taha ma neist liialt pilte oma avalikku blogisse panna. Samuti ei taha ma, et nad peaksid kuulma hinnanguid, mis antakse nende ema kohta, kui ema peaks sattuma negatiivsesse huviorbiiti. Aga samasuguste dilemmadega peab muidugi kokku puutuma igal elualal, mis vähegi avalikkusega kokkupuutes.
  • blogimine ise on kohati halva maiguga. “Kui sulle meeldib kirjutada, miks sa siis ometi end kätte ei võta ja haritud inimese kombel raamatuid ei kirjuta?” – kas teile tuleb tuttav ette selline mõtlemine? Ei tule? Veab siis 🙂

Aga kogu see asi läks nüüd kuidagi nutulaululikuks ära. Need hirmsad kurjad pahad kommentaatorid ja raisakotkana varitsev meedia (kellel tegelikult pole sooja ega külma minust ja nende küüsi sattumiseks peaksin ma midagi enamat blogima kui see, kuidas  mul üldse pole aega kirjutada…) ja rämpskirjandusena mõjuv blogimine! Kõik ei ole ju tegelikult nii halb! Ma poleks alustanud blogimist, kui sellel poleks ka häid külgi:

  • blogi annab võimaluse hetke talletada. Nii palju kordi olen ma kahetsenud, kui ma pole lähiaja sündmusi kirja pannud. Põhjus lihtne: juba nädalatega hakkavad mälestused tuhmuma. Teinekord piisab isegi päevadest. Kuid nii hea on vahel tagasi vaadata ja lugeda: sel ajal me elasime nii, sel ajal ma mõtlesin nii ja sel ajal olid mu ümber sellised inimesed. Eriti käib see laste kohta. Mida rohkem ma näen oma lapsi kasvamas, seda enam hakkan tajuma, et tegelikult on nende mudilasaega meile nii üürikeseks antud. Ajal, mil Liise oli veel beebi, pidasin totrateks neid, kes rääkisid, et sa ei peane tähelegi, kui ta juba läheb kooli, aga nüüd on ta juba teises klassis ja pean tõesti kinnitama, et see on hirmutavalt kähku käinud. (Kõhe hakkab, kui nüüd räägitakse, et juba varsti-varsti paned sa nad mehele…)
  • kirjutamine mõjub teraapiana. Iga kord kui oma sõnad paberile (ok, ekraanile) vormid, õpid ka rohkem ennast tundma ning jagad oma mured ja rõõmud nendega, kes neist osa soovivad saada. Iga positiivne või kaasaelav/kaasamõtlev kommentaar annab julgustust või avab uusi mõtlemissuundi.
  • ma usun blogide tugevat mõjujõudu ja ma usun, et selles maailmas on võimalik tohutult palju võita – võimalused on väga avarad. Aga kas need on need, mida mina tahan?

… ja jõudsingi tagasi algusesse… Ma ei tea, mida ma tahan! Kui alustasin maikuud selle mõttega, et igapäevane aktiivsus annab mulle selguse selles, kas blogija elu oleks mulle sobiv, siis täna on jäänud veel vaid nädalake ja ma ikka veel ei tea vastust. Kirjutada (ja teha seda täiega!) või mitte kirjutada – selles on küsimus!