Trenn nelja lapse kõrvalt – kas ja miks ja kuidas

2017juuni18

“Emme, sa oled nii ilus!” õhkab Melissa mulle ja mina olen seitsmendas taevas. Pole midagi kaunimat, kui kuulda laste siiraid komplimente. Loomulikult, laste silmis ongi nende vanemad parimad ja kaunimad ja kallimad. Sedasi peabki! Aga kas see pole mitte veel erilisem, kui võime tunda, et oleme need kiidusõnad tegelikult ka justkui ära teeninud?

Ühel teisel päeval oleme külas. Pererahvas grillib ning palju lapsi sibab ringi. Peo lõpus saabub minu abikaasa. “Issi, miks onu Lauril musklid on?” küsib järsku imestunud perepoeg oma isalt. “Sest ta teeb trenni” vastab isa.  Continue reading

Advertisements

Missiooni varjus: kuidas läheb Lauril ja kuidas ma teda sünnipäeval üleliia rõõmsaks ei teinud

DSC_0319

Usun, et paljud on uudishimulikud, et saada teada, kuidas läheb Lauril kaugel Liibanonis. Kõike ma ei tea ja kõike pole ka asjakohane edasi rääkida, aga pisut võin teid valgustada

Kaks nädalat oleme Lauriga iga päev kirja teel vestelnud. Ainult ühe korra jätsin mina kirjutamata, aga siis leidis ta sellele põhjenduse blogist. Mul oli lihtsalt sedavõrd tempokas päev, et ma ei jõudnud topelt kirjutada. Laur aga jälgib siinset lehte hoolikalt, mistõttu sai ta meie tegemistest sel moel osa.  Continue reading

Elu au pair’ga: uus algus

Nüüd, kus Lina on meiega olnud poolteist nädalat, saan teha esmased kokkuvõtted, kuidas asjalood on läinud.

Esiteks tabas meid just Lina saabumise ajal kõhuhäda. Lapsed oksendasid ning nii ühel kui teisel oli vahelduva eduga kõht lahti või väike palavik. Mina ja Laur pääsesime küll peamiselt ebameeldivustundega kõhus, kuid näiteks poisid olid väga rivist väljas. Ja loomulikult sai see tugev tõbi ka meie uue abilise kätte. Päris omapärane tervituskink…

Kuidas on elu koos Linaga? Kui peaksin ühe sõnaga vastama, siis ütleksin, et rahulik. Lina on küllaltki vaikne ja tagasihoidlik inimene ehk pigem introvertne, mis omakorda on küllaltki vastandlik Hannah’le. Ma ei ütle, et see paha oleks. Vaikselt oleme ikkagi üksteist rohkem ja rohkem tundma õppinud ja üldiselt on mul väga hea meel, et ta on koos meiega. Seda võib ka meie elamisest näha. Vinge on minna õhtul magama korras tubadega ja ärgata üles korras elamises. Ma ei ütle, et mul üksi olles alati oleks 100% kaos valitsenud, aga kohati läks asi küll sellistesse mõõtudesse, et joonele saamiseks pidin nägema tohutut vaeva. Kuna aga Lina tundub olevat väga korraarmastaja ja teadmine, et keegi aitab, motiveerib ka ennast rohkem, siis sellega on minu õlult langenud üks väga-väga suur koorem.

Lastele tundub Lina väga meeldivat. Nii nagu eelmisegi abilisega, on tal kõige kergem olnud side leida Karliga. Karl vajab peamiselt sülle võtmist, kui emmel pole aega, beebilikult suhtlemist ja aeg-ajalt lohutamist. Seda kõike saab teatud piirideni ka abiline teha. Küll aga oli algus jälle keeruline Rainiga, kes võttis taas mitu päeva nutmiseks (eks haigus mängis sealjuures oma rolli) ja Lina täielikuks ignoreerimiseks. Toon näite: Rain palus ketsupit ja Lina tahtis seda talle panna, mille peale Rain karjuma hakkas ja andis teada, et ainult emme võib seda toimingut läbi viia. Peab aga siiski nentima, et Lina on lastega väga osav (tal on endal neli venda ning varasem kogemus au pair’na) ning üsna varsti ei suutnud Rain enam vastu panna võimalusele Linaga mänguautodega kihutada, ronida või Legodega mängida. Ja lõpuks hakkas poiss Linat kutsuma samamoodi kui Hannah’t ehk Hello’ks…

Hannah’i teema on viimasel ajal samuti aktuaalne. Meil on endiselt temaga väga head suhted ja räägime Skype’s umbes üle nädala. Märtsis läheme talle Austriasse külla. Kuna Hannah on olnud ka väga toetav minu otsingutes uue abilise osas, siis oli ta väga uudishimulik, et teda live’s näha. Paraku ei läinud see arvutikõne, kus meie kaks abilist kohtusid, kuigi hästi. Nad on lihtsalt nii erinevad isiksused, Lina tunneb end kindlasti pisut Hannah’ga võistlevat või tema varjus käivat ning lõppkokkuvõttes oli õhus ootamatu pinge igas lauses, mis nad omavahel vahetasid. Igal juhul ei muuda see pisiasi eraldi võttes minu arvamust kummastki tüdrukust kuidagi halvemaks. Eks elus ongi nii, et mõned inimesed klapivad paremini, teised mitte nii hästi. Mulle on ikkagi olulisim, et mina nende mõlemaga sobiksin.

Mida me Linaga teha oleme jõudnud? Aus vastus on, et peaaegu mitte midagi… Olime haigetena kodus, kuni Laur 5 päeva Paldiskis õppustel oli (räägin sellest ilmselt lähiajal pikemalt), oleme sõidutanud lapsi kooli ja trenni, korra sai Lina hobuse ja lumesaani selga ning eile külastasime Lõunakeskust ja käisime hiljem Asian Chef’s söömas. Lõunakast ostsime Sportlandist mulle treeningjalatsid ning talle treeningrõivad ja Sportlandi outletist saime Linale ka jalanõud. Kogu varustus olemas, sai Lina õhtul minna Otepääl jõusaali, kuni tüdrukud trenni tegid ja mina poes käisin. Jõusaal on nimelt olnud üks tema põhilisi hobisid Ukrainas, aga paraku unustas ta trenniriided kaasa pakkida…

Homme – ma loodan – tuleb meil põnev päev, kuhu mahub rohkem elamusi. Linal on sünnipäev ja tahame ta viia sel puhul suusatama (Kuutsekale või Munakale, nagu rahvakeeli neid kutsutakse), mis saab ka mulle olema esimene sellelaadne kogemus. Tõenäoliselt teen varahommikul ka võimalikult tervisliku koogi (ärgem unustagem, et mul on trenni- ja dieediperiood) või lasen Lauril midagi poest tuua… Kuidas aga päev täpsemalt kujuneb, saan ikkagi öelda pärast homset.

 

jqkdup

Ratsanikud

 

Elu Au pair’ga: teine nädal

Meie pere teine nädal koos Au pair Hannah’ga mahutas palju põnevaid hetki. Et kõik need lihtsamalt ühte teksti kokku panna, toon teemad välja punktide haaval.

* Töö, töö, töö…

Teisel nädalal oli Lauril vaid üks tööpäev. Arvestades, et ta oli 2 nädalat üle päeva 24-tunniseid valveid teinud, oli see muidugi äärmiselt tore ja vajalik. Et maal elades ei lõppe igapäevatöö aga kunagi, sisustasime kogu perega oma päevi koduste toimetustega.

Kui meie jaoks on tavaline töö küttepuude varumine – nende lõhkumine ja riita ladumine – oli Hannah’i jaoks tegu esmakordse kogemusega. Aga mõnusa seltskonnaga on sedasorti tegevus isegi nagu lõbu ja puhkus, seega ei murdnud see konti kellelgi. Hannah proovis koguni puude lõhkumist, kuid otsustasime siiski üksmeelselt, et parim on see osa Laurile jätta.

Välitöödest riisusime veel puhtaks autotee, mis oli suvisest tormist oksi täis. Lisaks proovis Hannah murutraktoriga niitmist. Murutraktor pole päris võõras ka mulle. Küll aga on mulle võõras ATV’ga ja järelkäruga küttepuude teisaldamine. Ma lihtsalt tunnen, et sedasorti tehnika pole minu jaoks… Tähendab: ma võin aeglaselt pisut ATV’ga sõita, kuid järelkäru on juba liig mis liig. Vähemalt praegusel ajal… Aga Hannah ei saanud kindel olla, et tal kunagi veel võimalust avaneb sedasorti tööd teha, seega nägime teda sedagi proovimas.

Nagu ma juba maininud olen, siis majapidamises võttis Hannah enda peale nõudepesu. Lisaks aitab ta tüdrukuid lastetubade ehk ülemise korruse korrastamisel ning aeg-ajalt võtab tolmuimejaga. Seda viimast teeme vaheldumisi. Poistega ta end varases tutvumisjärgus kuigi kindlalt ei tundnud ja tegelikult võib üldse öelda, et pisikeste lastega tegelemine on tema nõrgim külg, aga seda ei saa ma talle kuidagi pahaks panna. Esiteks tõi ta selle juba oma ankeedis välja, et tahaks hoolitseda vähemalt 3-aastaste laste eest ja teiseks pole ma ka ise seda tüüpi, kes võõraste tittedega (vabandan sõnakasutuse pärast, kuid mõte jääb samaks 🙂 ) tegeleda oskaks. Mulle meeldivad pisikesed väga, aga minu jaoks on alati olnud kohmetust tekitav tegeleda beebidega, kes pole just mu enda omad. Seega ma mõistan teda päris hästi ja olen väga rahul, et tüdrukutega tekkis tal hea klapp. Melissaga käis ta batuudil hüppamas, Liisega harjutas inglise keelt ja nii edasi… Ja tänu sellele, et ta võttis üle osa majapidamisest ning mingil määral vanemad lapsed, tekkis mul endal kohe pisut rohkem vägagi vajalikku ja väärtuslikku aega oma kõige pisemate jaoks, kes tegelikult vajavadki ennekõike just mind.

Üks asi, mille arvelt mul veel palju lisaaega tekkis, oli sõitmine. Ma pean silmas autosõite. Pole saladus, et meie peres on käimisi väga palju, kuna Liise käib päris kaugel koolis ja lisaks on tüdrukutel 3x nädalas treeningud. Juba teisel nädalal oli Hannah ise võimeline sõitma nii kooli kui ka trenni. Ja kuigi esimestel kordadel oli tal alati üks ja sama teejupp, kust ta möööda kippus kimama, oli pärast mõnda iseseisva sõitmise korda ka see ots kindlalt selge.

Kes nüüd muretseb, kas meie abiline ka vaba aega sai, siis iga päev on tal üksjagu hetki iseendale, mis hõlmavad näiteks jalutamist, lugemist, niisama jutustamist vms. Samuti proovime talle mõeldes oma igapäevaelu lõbusamaks teha ja sellest ma järgmises punktis räägiksingi.

* Lõbu ehk ratsutamine, õhupüss ja pildistamine

Et töö kogu elu valdama ei jääks, pikkisime selle vahele lõbu- ja puhkehetki. Üks esimesi selliseid aktsioone oli ratsutamine. Kõige alguseks pean aga ausalt tunnistama, et mina pole kohe üldse suurem asi ratsutaja. Tegelikult pole ma siiamaani ka suurem asi hobusesõber… Ärge saage minust valesti aru – ma armastan hobuseid ja nad meeldivad mulle, aga miskipärast ma ka pelgan neid. Näiteks: üksvahe ehitas Laur hobuste kopli täpselt kanade aia ette. Kord, kui ma seal aias linde söötmas olin, otsustasid suksud blokeerida ainsa värava. Et aiast välja pressides oleksin jäänud hobuste (kes käituvad minu arvates ettearvamatult) ja tiigi vahele, ootasin ma mõnda aega, millal nad end natukenegi liigutavad, pugesin siis aiast välja ja tulin ringiga koju nagu viimane argpüks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Hannah’le, kes on väga julge, ei valmistanud ratsutamine sugugi peavalu. See oli ilmselt tema teine kord hobuse seljas, kui ta juba proovis galoppi. Mina pole siiani traavist kaugemale jõudnud… Aga ega ma väga muretse – ma arvan, et mul on nüüd, kus rasedusi ja pisikesi beebisid enam plaanis pole, aega veel päris palju, et ka selles valdkonnas areneda. Kui Hannah Saksamaale ülikooli läheb, on tema võimalused selles vallas ilmselt mõneks ajaks oluliselt rohkem piiratud.

Üks pildike, mis tõestuseks galopist:

dsc_0204gm2

Kui jutt juba piltide peale läks, tahaksin ka rääkida päevast, mille jooksul lasime nii õhupüssi kui pildistasime Karli. Tegelikult võib see esimene osa kõlada palju intrigeerivamalt kui see tegelikult oli. Kogu protsess nägi ette seda, et läksime liivakarjääri, tegime suure papist sihtmärgi ja üritasime seda tabada. Pole vist raske arvata, et kõige täpsem oli Laur. Kuigi ma tahaksin siiani vaielda selle osas, et üks täiesti teises märklaua otsas olev üksik auk polnud minu lastud…

Samal õhtul otsustasin, et ma pole nii ammu pildistamisega tegelenud, et viimane aeg on Karl käsile võtta. Ma pole mingi fotograaf, aga armastan isiklikuks tarbeks (fotoraamatud jms. mälestused) lastest ilufotosid klõpsida. Sedakorda sai otsus tehtud sügisteemaliste piltide kasuks. Kuna ilmad olid ilusad, polnud ka pärastlõunasel ajal probleem poissi õues lühikeste varrukatega pildistada. Ja kuna Hannah pole siiani eriline pildistaja olnud, huvitas teda, kuidas ma fotosid teha plaanin, mistõttu pakkus ta end minu esimeseks päris oma assistendiks.

Näitan valikut piltidest ka teile:

collage-2016-10-14gm

collage-2016-10-141gm

collage-2016-10-142gm

* Sport

Teisel nädalal koos abilisega otsustasime ükshäälselt naasta spordi juurde. Isiklikus ajaloos olen ma olnud pigem äärmiselt treeningutekauge inimene. Põhikoolis jätsin ma ilmselt mulje, et kui peaksin kehalise kasvatuse tundides osalema, annaksin otsad. Ma muidugi olin ka tegelikult päris tihti haige, aga ilmselt rõõmustasin pidevate vabastuslehtede üle pigem seepärast, et mulle ei meeldinud sealne spordikava ja seltskond. Hilisemas elus tegelesin siiski pisut tantsimisega (minu eriti eksootiline lemmik oli kõhutants).

Laurile on sport väga tähtis. Kui me tutvusime, käis ta regulaarselt jõusaalis ja ei saa öelda, et tema muskel poleks olnud üks põhjusi, miks ta mulle meeldima hakkas (vabandan, kui läksin liiga isklikuks 🙂 ). Pärast tulid abielu, ülikooli lõpetamine, residentuur, ridamisi lapsi ja talutööd ning trenniks polnud enam mahti. Alles Raini (selle kolmanda) sündimise järel, hakkas mehe elu sedavõrd paika loksuma, et sai otsustatud, et igas päevas on võimalik leida aeg treeningute tarbeks. Tegime trenni tihti koos kogu perega, kuigi ehk pisut erinevaid asju. Kuni tuli viimane rasedus ning mina loobusin ja seejärel tuli suvi ning Laur loobus. Sügisel alustas ta uuesti, kuid minuta ja pisut kaootilisemalt. Sel suvel tegi ta taas pausi ja nüüd otsustasime liikumistraditsiooni taaselustada koos värske au pair’ga, kes oli sellest variandist väga huvitatud.

Milliseid trenne me siis teeme?

Tüdrukutega on lihtne: nemad harjutavad oma iluvõimlemist või matkivad meid. Kui nad üldse liituvad, mida sel aaastal väga palju esinenud pole… Melissa avastas enda jaoks ka mõned huvitavad jooga-videod ja mina vaatasin lihtsalt suu ammuli, kuidas ta sooritas oma iluvõimlemiskogemuste baasil harjutusi, mille tegemine oleks mulle kaugelt üle jõu.

Laur teeb jõutrenni. Tema eesmärk on kasvatada ennekõike musklit. Nädalal, millest jutt käib, alustaski ta jõutreeninguga ning jätkas suve lõpus vaikselt sisse tulnud jooksmisharjumusega. Jooksnud olen ka mina temaga. Isegi sel aastal vahelduva eduga, aga mingit regulaarsust me sisse ei saanud.

Meie Hannah’ga teeme erinevaid asju. Näiteks on meie käsutuses hantlid, hüppenöör, hula-rõngas, sõude-ergomeeter… Tema armastab ka pikki jalutuskäike. Aga põhiline kava, millega alustasime ja mida täitma oleme jäänud, on alljärgnev video: https://www.youtube.com/watch?v=Ya84lIVwEps . Kes tahab, võib ise ka järele proovida

(soovituslikult 2-4 kordust tehes 🙂 )
*Lammaste tapmine
Spordi juurest tahaksin liikuda sõna otseses mõttes elulise teema juurde. Igaüks, kes meid vähegi rohkem tunneb, teab, et me peame iga suvi lambaid ja teeme seda ennekõike liha tõttu. Pole saladus, et – julmalt ja konkreetselt öeldes – sügisel rändavad nad sügavkülma. Viimased paar aastat on lammaste tapmine olnud täielikult Lauri enda teha. Esimestel kordadel käisid külamehed abiks, kuid seejärel on abistamas olnud vend Jaan ning sel aastal polnud tedagi. Mina olin nõus aitama lambaid püüda, valmistama ette vahendid ning aitama õhtul liha pakendada, kuid tapmisprotsess pole midagi, mille juures ma olla tahaksin. Ok, ma olen näinud, kuidas lammast lihaks lõigatakse, olen hoidnud käes sooja liha, kuid seda momenti, mil elu tuleb lõpetada, olen vaid kaugusest silmanud (ma olen sealjuures päris lühinägelik!).
Hannah’i üks esimesi küsimusi oli, kui ta kuulis meie lihateost (rääksime sellest juba esimesel korral Skype’s), kuidas Laur saab töötada arstina ja sealjuures lambaid tappa – selles on ilmselge vastuolu. Tema tunneb, et tahaks kunagi arstiks saada ennekõike seetõttu, et elusid säästa… Laur tunnistas, et alguses oli see just seetõttu temagi jaoks raske. Aga lõppkokkuvõttes: selline on elu. Ja inimesed, kes söövad liha, peaksid seda tegelikult võtma kui loomulikku protsessi. Vastasel juhul oleks see tegelikult silmakirjalik, sest poest tulev liha on samuti kunagi elus olnud. Ning nende elu ja lõpp on ilmselt oluliselt kurveminigi kulgenud…
Ok, aga nüüd siis tänavusest lammaste tapmisest (nii väga, kui ma ka ei tahaks, pole selle jaoks paremat sõna). Hannah oli kohe valmis aitama lisaülesannetes nagu lammaste püüdmine, liha pakkimine jms., millega ka mina tegelen. Muu oli tema arvates liig. Ja ometi: kui Laur oli seal, lammas käes, ning mina olin tuppa tulemas, ei järgnenud Hannah mulle. Hiljem kirjeldas ta seda kui hetke, mil ta otsustas, et see on ehk tema ainus võimalus sellist protseduuri näha, mistõttu ta lihtsalt ei saanud lahkuda. Kõige lõpuks ütles ta, et sellisel moel polnudki see nii hirmus kui ta oli arvanud ja kartnud.
Aga aitab ehk sellest teemast. Läheme parem viimaste teemade juurde, milleks on:
* Skype-kõne Hannah’i vanematega ja keeleõpe
Samal õhtul, mil me lammastega tegelesime, ootas meie peret ja meie värsket au pair’i Skype’i kõne tema vanematega. Tundsin, et minu jaoks on see oluline. Võin vaid kujutada, mida mõtlevad vanemad, kui nende vanim laps on lõpuks iseseisva elu peale läinud ja kodust väga kaugel… Esimesel nädalal proovis Hannah’i ema talle õhtuti korduvalt helistada või kirjutada, aga selle peale teatas tüdruk, et ta on liiga väsinud, et rääkida. Ei taha mõeldagi, mida ema sellest arvata võis… 🙂 (Asi oli ennekõike emotsioonide külluses!) Aga õnneks rääkisid nad esimese nädala lõpus omavahel Skype’s ja leppisid kokku, et teisel nädalal teeme seda koos meie perega ja tema mõlema vanemaga.
Koristasime päris põhjalikult, et kõik oleks igati tip-top ning Hannah saaks vanematele ka uut elamist näidata.
Peab ütlema, et kõne oli väga meeldiv. Hannah’i vanemad olid toredad ja õnneks ei puudunud neil huumorisoongi. Kui ka asjaolu, et nende tütar vaatas lammaste tapmist ning lasi õhupüssi, neid esiti pisut ehmatas, aitas Lauri peen huumor ja Hannah’i ilmne rahulolu siinsest elust, sellest üle saada.
Kogu meie kõne toimus inglise keeles. Kuigi saksa keel pole mulle ja Laurile võõras ning isiklikult saan Hannah’i jutust üksjagu aru, kui ta oma pere või sõpradega räägib, ei oska ma seda kõneleda. Siiski ei suuda ma ette kujutada, mida tunneb Hannah ise, kes elab keskkonnas, kus igapäevaselt kasutatakse keelt, mida ta mõistab ülivähe. Talle tuleb aga au anda. Enne tema siiatulekut ostsin mõned (kasutatud) inglise keele sõnaraamatud, tellisin Apollost 2 eesti keele õpikut (ühe neist kinkisime talle päriseks) ning esimese nädala lõpus sain emalt ka saksa keele sõnaraamatud. Kahjuks ei saanud ma talle pakkuda keelekoolitust, kuna need toimuvad Tallinnas ja sinna on nii 250 km. Aga pakkusin, et võin ise aidata nii palju, kui on vaja, kui tal on vähegi huvi. Ja juba esimesel nädalal sisustas ta üksjagu vabu hetki keelt õppides. Samuti on eesti keel olnud põhiline, millega ta sisustab oma aja tüdrukute treeningute ajal oodates. Mida ma täiesti kindlat võin öelda, on see, et kui Hannah’l oleks võimalus olla siin vähemalt pool aastat, saaks ta eesti keelega juba üksjagu hakkama. Miks ma seda usun? Sest tal on sihikindlust, ta elab keskkonnas, kus kuuleb seda palju ning tal on eelnevalt mitme keele kogemus (emakeel: saksa keel; keskkond, kus kasvas: letseburgi keel; koolis õpitud keeled: inglise, prantsuse ja ladina), mis tähendab, et uue keele omandamine on talle tõenäoliselt lihtsam kui paljudele teistele. Lisaks on eesti keeles väga palju laensõnu, mis on tuttavlikud saksa keele kõnelejale. Ennekõike õpibki Hannah praegu sõnu ja proovib tekste mõista. Sest kui asi puutub kõnelemist ning mängu tulevad grammatikareeglid, siis läheb asi nii keeruliseks, et kahest ja poolest kuust kindlasti tulemusteks ei piisa…
Nii palju meie sündmusterohkest teisest nädalast. Huvitatutel soovitan jääda valvele, kuna andsin endale lubaduse oktoobri lõpuga jõuda sinnamaale, et saaksin vähemalt novembris teha postitusi, mis jäävad enam-vähem samasse päeva. See tähendab, et kirjutamist saab olema lähiajal palju 😉

Kokkuvõte septembri algusest

Tahtsin kirjutada kokkuvõtet septembri esimesest nädalast, aga seda on juba kolm päeva edasi nihkunud, seega tuleb veidi rohkem juttu 🙂

Mis siis vahepeal on toimunud:

Väljakutse: treening – mäletate, et ma pidasin igapäevast trenni kõige raskemaks väljakutseks septembrikuus? Ma eksisin. Ma lausa naudin iga päev seda 30. minutit, mis on ainult minu jaoks. Kuna ma olin alustades ikka väga-väga nõrk, siis nädala ajaga olen saavutanud vastupidavuse osas lausa hämmastavad tulemused. Ainus, mis ma veel sooviksin, oleks nihutada trenniaeg veidi varasemale kellale, sest praegu on reaalsus see, et enamasti jõuan liikuma hakata alles kümnest õhtul…

Väljakutse on peaaegu 100% täidetud (teisipäeviti ja neljapäeviti on mu treeningkava 20-minutiline).

Väljakutse: nisujahuküpsetistest loobumine – nagu ma arvasingi, oli see kõige kergem väljakutse üldse. Aaa… – üks keeruline hetk siiski oli. Sõitsin Viljandist Otepääle ning olin veidi näljane. Sealsamas aurasid kõrvalistmel mu vanaema küpsetatud ahjusoojad lihapirukad ja magus kook. See lõhn oleks võinud hulluks ajada 🙂 Suutsin siiski kiusatusele vastu panna ning hiljem rändasid ahvatlevad küpsetised Lauri, laste ja ootamatute külaliste kõhtu.

Väljakutse on põhimõtteliselt täielikult täidetud, norida saab selle kallal, et sõin ükspäev suppi, milles olid valged makaronid 🙂

Väljakutse: ärgata kell seitse ja võtta aeg Jumala jaoks – ma poleks uskunud, et see nii raskeks kujuneb! Praeguseks olen aru saanud, et kell 7 ärgata on minu jaoks hetkeoludes võimatu. Küll aga olen teinud selle eesmärgi ümber (ma tean, et nii pole aus, aga muidu tõesti ei toiminud) ja ma ärkan võimalikult vara (väga ebamäärane, eks 😀 ) ja võtan peale ärkamist esimesel võimalusel aja Jumala jaoks. Piiblilugemine pole ka päris plaanipäraselt läinud, aga olen enam-vähem loodetud järjel.

Paneksin ülesande täitmisele hinde “rahuldav”.

Tervis – on olnud aktuaalne teema, eriti Rain Meinhardi puhul. Möödunud nädalal jõudis ta olla järjekordses kõrgemapoolses palavikus (38,5-ringis) ning hakata köhima. Tänu Jumalale, tänaseks on olukord palju parem. Ka ma ise olen kergelt köhane olnud, aga samuti paranevas trendis.

Vaba aeg – mul on olnud toredaid tegemisi. Möödunud reedel käisin õde Eleri sünnipäeval ning kohtusin ka teiste oma pereliikmetega, kes Viljandimaal asuvad. Laupäeval võeti maal kartuleid ja jõudsin täpselt selleks ajaks, et väsinud töölistele (ootamatuid külalisi oli üksjagu) toit valmistada. Pühapäeval õnnestus mul aga võõrustada Lauri keskkooliaegse klassiõe peret.

Minisünna – esmaspäeval sai Rain Meinhard 4-kuuseks. Me isegi peaaegu ei pannud seda seekord tähele. Aga poiss on tubli ja asjalik, mida ilmestab ka täna temast saadud pilt:

DSC_0019

Tüdrukute trenn – Laine-Liise alustas neljandat ja Melissa-Mai teist aastat (ilu)võimlemises. Sel aastal oli mure seoses sellega, et Laine on juba mitu aastat pisikeste trennis olnud ja ta tõsteti suuremate gruppi, Melissa aga jäi väikeste hulka. Tehniliselt oleks see mulle täiesti ok olnud, aga kuna neil trennidel on oluline kellaajaline vahe ja ma pean kogu selle aja Otepääl koos titaga ootama, sai asja treeneriga arutatud ning praegu proovime, kuidas Melissa-Mai saab hakkama suuremate tüdrukute trennis. Seni on alust arvata, et me ei teinud valet otsust 🙂

Tüdrukutega tegelemine – suvi on läbi ja taas peab rohkem vaatama, et ka tüdrukutel oleks tegevust, mis neile meeldiks, aga samas arendaks. Melissa-Mai õpib omas tempos tähti ja häälib sõnu väga kenasti. Laine-Liise hakkas tänasest pidama lugemispäevikut, millest ta on nii vaimustuses, et luges kohe järjest kaks pisikest raamatut läbi. Veel avastas ta enda jaoks joonlaua ning õpetasin teda sellega ümber käima ehk sirgeid jooni tegema ning (minu tehtud) joonte pikkusi mõõtma. Numbrite kirjutamine vajab Liisel veel harjutamist, aga muidu oli ta väga tubli.

DSC_0034

Ilu – ma olen ammu mõelnud ära proovida ripsmete ja kulmude keemilise värvimise, aga seni pole kuidagi sinnani jõudnud. Lauri õde, kes on kõrgharidusega juuksur ja muidu üleni andekas inimene, on ka sellealase koolituse saanud ning tema eestvedamisel sai mu soov teoks. Olen väga rahul ja tänulik – nii mõnus on iga kell peegli ette minna ja tunda end justkui värskelt meigituna. Kohe palju ilusam tunne on 🙂

Seened – tänavu on erakordne seene-aasta. Kõige tublim seenekorjaja meie peres on seni olnud Laine-Liise, kes on alati end kaasa pookinud, kui keegi sammud metsa seab. Nii olen ma sügavkülma saanud üksjagu kukeseeni ja puravikke. Lisaks sain ma Viljandis käies emalt isa korjatud kuuseriisikaid, mida praadisin ja hunniku kupatamisseeni. Minu jaoks oli kogu see puhastamis- ja kupatusprotsess päris uus ning pikk ja väsitav protsess. Lõpuks sain siiski ühe korraliku seenesousti ja hapukooresalati ning kaks purki soolvees seeni.

DSC_0044

Ühesõnaga, päris põnevad poolteist nädalat on olnud.  Üritan mõelda, kas sai ikka kõik oluline kirja pandud, aga praegu ei tule tõesti rohkem midagi meelde 🙂